Millega vainu valjamaal tegelemas on.

fin

2007-03-22T12:59:00.000-06:00

Kool on läbi, vaheaeg on läbi, seiklused on läbi, "fun" on läbi jne. Tänase hommikuga jõudis kätte minu viimane päev Põhja-Ameerikas.
Nagu varem mainitud, sai vaheaeg veedetud Whistleris ja viimased 5 päeva seal sõidetud. Mägi oli suur ja vahva aga ilm polnud päris see, mis Colorados. Siiski sõidurõõmu kui palju. Sai see hooaeg päris palju sõidetud aga täpse numbri jätan hetkel enda teada.
Ma parem ei hakka mingeid kokkuvõtteid enam tegema, sest kõike seda, mis toimunud ja mis kogetud, on veidi liiga palju, et siin nüüd mingite pärlitena kirja panna.
Ütlen lihtsalt, et tore oli ja kunagi tahaks tagasi. Hetkel vaja aga edasi liikuda, sest mind ootab ees Vancouveri lennujaam ja pikk reis koju. Ligikaudu 28 tunni pärast (kui kõik sujub ja läheb plaanide kohaselt) peaks juba nägema Tallinna imelist kilukarbi vaadet ja kõike seda, mis 7 kuu eest maha jäi.

Rispekt

Kanada

2007-03-16T21:47:00.000-06:00

Istud 25h autos ja oledki kohal. Kõik on kuidagi nii... mitte ameerikalik.
Tuleb välja, et Whistler/Blackcomb on kümnendat aastat järjest parim keskus kogu Põhja-Ameerikas.

2007-03-12T14:03:00.000-06:00

Kiire postitus kogu koolitöö vahepealt.

Neljapäeval sai natuke möllu tehtud kesklinnas, kerge istumine siin ja kerge pidu seal. Kõik, kes tahtsid, said tsau öelda.

Reede ja laupäeva sõitmas. Siiski väikse püandiga: laupäeval sai suuska proovitud. Sõbraga otsustasime, et teeme kerge vahetuse ja nii saigi suuskadega mäest alla liueldud paar korda ning tema omakorda minu lauaga. Vahva oli proovida suuski mäe peal, sest ei mäletagi enam millal oli viimane kord kui mäele suuskadega sai mindud. Tuli igatahes täitsa normaalselt välja ja isegi sinised rajad polnud mingi probleem.

Nüüd täitsa akadeemilisel lainel. Vaja sebida kõikvõimalike asjadega, nii et hetkel päris kiire. Homme hakkan juba pakkima.

Raske on vastata küsimusele, "kas ma ootan kojuminekut" kui kõik käivad juba suviselt riides, sest ilmad on nii head aga silmapiirilt paistavad need nüüdseks juba nii kodused lumised mäetipud.
Selline oli minu viimane vaade mäele, kus olen harjunud iga nädalavahetus käima.

Teema

2007-03-05T10:19:00.000-07:00

Nii ta siis läbi saigi, minu hooaeg. Selle nädalaga jõudis kätte minu mitte ametlik hooaja lõpetamine, kuid õnneks täitsa lõpu vääriline, sest ilma igasuguse valehäbita võin öelda, et tegemist oli ühe parima parima nädalavahetusega üldse kui olen sõitmas käinud.

Neljapäeva pärastlõunal sai alustatud 7h sõitu edela Koloraadosse, et lõpuks näha millised need mäed seal pool on. Väga kihvtid olid. Reedel sõitsime WolfCreek'is, mis tuntud kui "parim lumi kogu Colorados", sest eelmine aasta olevat seal kokku sadanud maha 465" lund. Ootused olid kõrged aga ma ei pidanud pettuma. WolfCreek on arvatavasti kõige kihvtim koht, kus kunagi sõitnud olen. Mägi oli küll siinsete standardite järgi väike kuid ei olnud kohta, kus poleks olnud puudrit. Iga viimane kui laskumine oli ainult selles pehmes valges asjas. Lisaks sai veel laskutud ka KnifeRidge'ilt, mis oma nime vääriline, sest laua alla panekuks on nii 1.5m ruumi ja et näha kuhu minek on, siis on vaja suht nuki peale minna ja alla vaadata. Võttis jala värisema küll kui esimest korda oli vaja "sisse hüpata". Igatahes iga viimne kui laskumine oli omamoodi vinge, nii et pole mõtet üritada seda kõike kirja panna.

Järgmine päev ei olnud mitte vähe parem - elu esimene backcountry cat trip, kohaks Silverton ja El Diablo ridge. Kass viis meid üles igale poole, kus leidus värsket puutumata lund. Pikad liuglemised puutumata lumel, kust ei puudunud ka võimalus jätta esimene jälg ning täitsa korralikud dropid. Esimest korda sai tehtud selline 15 kuni 20 jalane drop. Hiljem veidi väiksemaid ka takka järele. Igatahes see nädalavahetus oligi teema. Nüüd võin öelda, milline on minu unistuste päev lumel ja kus ja kuidas tahaks sõitmas käia. Backcountry!

See nädalavahetus sai ka esimest korda mäel käidud oma uue lauaga mille kasutatuna ostsin - Burton Custom 162. Ideaalne paudri pill minu jaoks. Nii palju veel varustusest, et nüüd sain aru, miks mõned inimesed nii tihti oma varustust uuendavad - kulub teine. Minu lustimise käigus siin on purunenud mu kindad, jopes on paar auku, üks katkine kiiver, saapad on pehmed, sidemed on katki ja laua põhi on kui väike miiniväli. Ja ma tõesti olen üritanud korralikult käituda oma varustusega; mis liigub see kulub.

Nüüd edasi: 3 päeva koolis, 2 eksamit, 1 väga mahukas meedia lõpuprojekt, pakkimine, vaheaja reis Kanadasse Whistler/Blackcomb'i ja siis koju. Ja ongi kõik.

Kodus tagasi olen laupäeval, 24. märtsi varavara hommikul, kell 00.10.

Palju õnne, Eesti!

2007-02-24T21:21:00.000-07:00

Nädalavahetustega on midagi paigast ära. Harilikult peaks need nagu puhkamiseks ja energia kogumiseks olema aga hetkel on laupäev ja ma olen juba täitsa kutu. Muidugi pole ka just väga lihtne nädalalõpu algus olnud.

Eile, nagu mainitud, oli Tomi sünnipäev. Mina muidugi tähistasin seda kõigepealt suurepärase tripiga Copperile, kus väga kordaläinud päev sai mööda saadetud. Õhtul käisime ka proffi korvpalli vaatamas - Denver Nuggets vs Utah Jazz. Täitsa vägev oli, NBA ja värk ikkagi.

Edasine õhtu jätkus kohalikus iiri pubis, kus meid ees juba veidi suurem seltskond ootas, kokku kuskil tükki 12. Sünnipäevalaps hea kombe kohaselt oli peo keskpunktis ja otseloomulikult nii mõnegi joogipoolisega. See sai kahjuks talle veidi saatuslikuks, sest lõpetas õhtu mitte kõige meeldivamal moel. Asjaosaliste heaolutõttu hetkel detailidesse ei lasku aga kui me lõpuks õnnelikult tagasi ühikasse jõudsime oli mul selja taga juba pikk päev. Samas on siin väljaskäimise juures üks väga meeldiv positiivne pool - kõikides baarides ja pubides ja klubides on suitsetamine keelatud, nii et kõik su riided ei lehka nii jubedalt, et ei kannata kinnise aknaga tuppa hiljem jätta ning su juuksed ja padi ei aja hommikul südant pahaks.

Igatahes, kui endale äratust panin 5.50am'iks siis näitas kell hetke ajaks 3.05. Jah, kolm tundi und oli ainus, mis mulle anti, sest varahommikul oli minek Vaili. Hoolimata väsimusest oli taaskord suurepärane päev, kuid pani mõtlema, et ega see sõitmas käimine nii lihtne siin polegi. Varajased ärkamised (ma ei mäleta kuna ma kodus oleks nädalavahetustel kell 6 ärganud, mitte kunagi vist), pikk päev mäel ja hiljem väsinuna tagasijõudmine vajavad omamoodi pealehakkamist. Lisaks kindlustavad, et kui tahad midagi muud teha nädalavahetusel, siis pead hoolega järgi mõtlema, kas see on seda vaeva väärt. Isiklikult ei kahetse, et mul sellepärast jäänud õhtud baarides või klubides veetmata aga isegi ilma selleta on hommikuti ärgates selline väike jonn sees, sest kell ikka liiga vähe alles, et üles tõusta. Ma tõesti ei ole hommiku inimene. Samas on pingutus seda väärt ja õhtul on hea tunne, et midagi sai korda saadetud.

Täna sai kindlasti midagi korda saadetud, sest Vailis oli väga mõnus päev ja lund oli ka piisavalt, et pauderis veidi hullata. Samas on kell kümme õhtul ja ma olen hetkel täiesti kutupiilu. Lähen parem ära magama, sest homme on äratus kell 6.

2007-02-22T19:12:00.000-07:00

Kõigepealt tänud kõigile neile, kes ikka mõttes minuga olid ja halba soovisid.

Teie palvete vastu tulles läks laupäev veidi nihu, sest laviinid oli katnud paar juppi teest, nii et maantee oli hommikul suletud ja seega lükkus meie väjumine veidi edasi. Sõitma siiski sai ja seda sai tehtud pärast lõunal ning õhtul Keystone'il. Õhtune osa oli päris huvitav. Pühapäev taaskord Copperil ja ma ei mäletagi, mis esmaspäeval viga oli aga see sai niisama ära raisatud.

Selle nädala(lõpu) plaan on küllaltki sarnane aga lisaks veel erinevad pidustused, mis tundub selle nädala teema olevat. Teisipäeval oli Mardi Gras ja kõik käisid mingite helvestega ringi ja õhtu kulmineerus otseloomulikult peoga. Homme on Tomi sünnipäev ja seega kulub see õhtupoolik tema 20. aasta saabumise tähistamisele. Ja loomulikult Eesti Vabariigi sünnipäev laupäeval. Juhhei!

Nii et midagi huvitavat peaks toimuma.

Mis veel..

Täna oli ilus ilm. Sooja oli kuskil 15C ja päikese käes loomulikult soojem, nii et mõnus t-särgi ilm. Asjad läevad kevadiseks.

Maksuameti onud ja tädid tagastasid mulle liigselt kooritud kroonid, nii et see rõõmustas veidi kontojääki. Nüüd on ka mul ametlikult õigus kiruda riiki, sest olen maksumaksja ja puha.

Maru lugu.

Ebajopp

2007-02-16T11:53:00.000-07:00

Viimasel ajal on saatnud mind kerge ebaõnnestumise laine - eelmine nädal rikkus hea hoo (sai sõitmas käia neljap-laup) tagumise sideme varbarihma purunemine, mis takistas mul järgneval kahel päeval sõitmist. Tänu headele sõpradele on see viga nüüd parandatud aga täna, reedel, kui on ilus päikeseline päev on tuul nii tugev, et minu kaaluga sõitja viiks vist vabalt minema. Nii et jälle võib ühe potensiaalselt hea päeva maha kriipsutada. Lisaks said keskused eelmise kahe päeva jooksul keskmiselt 13-15" lund, nii et lumeolud peaks täitsa head olema.

Ärevust tekitavad sündmused, sest enam pole üldse palju aega jäänud ja nüüd võtab seest kripeldama iga kord kui midagi viltu läheb.

Halbhalb...

Football!! (american though)

2007-02-04T23:11:00.000-07:00

Super Bowl XLI. Rohi ka ei kasvanud täna, sest kõik vaatasid telekat. Jah, telemaailma suurim sündmus siin pool lompi. Tegemist nimelt esmaklassilise (ameerika) jalgpalliga. Loomulikult pidi seda nägema ning seega sai ühe sõbra juures "jalka pärastlõunal" käidud. Lisa boonusena oli seal ka palju reklaame. Tõesti, tõesti, reklaame. Nimelt kui sa maksad $2,6 millionit 30 sekundilise reklaami eest, siis üritad sa millegi paremaga lagedale tulla kui poola torumehed, kes räägivad tõsiselt vee pehmedajast või Dosiast. Siit saad enda lemmiku valida. Et tuua veidi balanssi sellesse mehisesse päeva vaatasime Tomiga just ühe episoodi Seks&linna. Hetkel käes õhtu, kell 2300 ja just algas Family Guy marataon - 8h järjest. Vaevalt et küll kõiki neid vaatama jään, sest pole isu hommikul 7ni üleval olla.

Muudes uudistes: eile sai mäel käidud ja kaasa võetud mõned inimesed, kes varem kunagi laual polnud olnud ning neid veidi haritud. Ennast sai ka veidi haritud, sest Burtoni demo oli jälle. Õhtu lõpetas Beni sünnipäeva pidu. Äärmiselt meeleolukas kogunemine ja nalja nabani.

X-games Aspenis

2007-01-31T13:11:00.000-07:00

Shallalaa. See nädalavahetus möödus Aspenis. Reedel töötasin seal vabatahtlikuna ja laupäeval sõitsin ja pühapäeval juba tagasi. Shaun White jäi kullast ilma. Andreas Wiig sai kaks see eest. Suusatajad panid paibis hullu ja üks rebis minu silme all, tegelikult pea kohal kui päris täpne olla, tupla backfilpi. Metsikult rahvast oli ja kokkuvõttes päris vahva.
Nüüd tagasi, tegelen kooliga jälle hoolsalt, et ka sel nädalavahetusel saaks midagi toredat teha. Lisaks on meie toas telekas, kõik uued shoud otse kui välja tulevad. Lisaks saab gamecube'i peal kõvasti Tiger Woodiga golfi harjutatud. Laupäeval korraldame algajatele päeva ja pühapäeval on võistlused. Eks näis, mis toimub.
Rohkem ei tulegi midagi erilist pähe. Küsige kui teil tuleb.

Shaun White isiklikult

Nädalavahetus Vailis Honda Sessionil

2007-01-16T17:08:00.000-07:00

Teretere!

Taas seljataga üks tegus nädalavahetus, mis tõi muljeid nii- ja naasuguseid. Tänu Martin Luther Kingile ja tema suurepärasele tööle oli meil esmaspäev vaba, nii et tegemist pika nädalavahetusega. Suurepäraselt oli ajastatud Vailis Honda Session, kus kõik bossud kohal, nii et ühendasime kaks ja kokku tuligi variant, kus laua klubi üüris Vaili väikse kohakese ja sõitsime sinna neljaks päevaks. Tegemist oli kahekorruselise korteriga, mis iseenest oli väga mugav jne aga eht tudengilikul kombel sai sinna tuubitud üle 20 inimese, mis küll vähendas seda luksust kuid hoidis hinna meeldivalt madala. Lisaks kuulus sinna juurde ka mullivann õuel, milles oli väga meeldiv istuda ja lumesadu nautida õhtul.

Jah, lumesadu oli meie reisi suurepärase õnnestumise kõige määravam tegur. Reede õhtul tuli maha Vailis 20cm lund ja naabruses olevas Beaver Creekil tervelt 48cm, nii et see suht määras kogu tegevuse kvaliteedi. Lisaks sai veel iga päev erineval mäel käidud, nii et uudistamist oli päris palju. Reedel Breckenridge, laupäeval Vail rohke lumega ja palju fun'imist puudris, pühapäeval Beaver Creekis, kus meil oli teejuhiks üks kohalik lumelaua instruktor, kes näitas ette kõige paremad rajad puude vahel kuhu sai esimesed triibud tõmmatud ning lõpetuseks esmaspäeval tagasi kodusel Copperil. Ei ole vist mõtet mainida kui lahedad olid laupäev ja pühapäev, sest sellist sõitmist ja sellist lund igalt poolt ikka ei leia ja eriti Beaver Creek, sest see kutt, kes meile mäge näitas tundis oma tööd ikka väga hästi. Lisaks olid sinna metsadesse ehitatud kõikvõimalikud palkidest reilid, mida osavamad meist ka libistasid. Mina tunnistan ausalt, et need käisid minul üle jõu ja jätsin sinna paika. Endal oli tagasilöök reedel kui Breck'is käisime, sest seal sai esimene korralik kukkumine tehtud. Boksi libistades läksid asjad veidi valesti ja kukkusin otse näoga vastu metalltoru. Õnneks oli peas kiiver, mis päästis hullemast, kuid siiski tegemist keskmise peapõrutusega ning parem õlg ja põlv said viga nii et järgmine päev pea valutas veidi ning kätt ei saanud liigutada. Kiiver läks ka kahjuks katki, nii et nüüd on vaja uus muretseda aga arvatavasti kui poleks mõra kiivrisse tulnud siis oleks ta pähe tulnud ja need tagajärjed kordades valusamad. Loo moraal: alati KANDKE KIIVRIT poisid ja tüdrukud.

Muidu oli ikkagi äärmiselt vinge nädalavahetus ja sai sõita erinevates kohtades ning palju uusi kogemusi. Muidugi oli vinge ka proffe vaadata laupäeva õhtul Slopestyle'i finaalis, kus sellised tüübid nagu Andreas Wiig (kuld), David Benedik (hõbe) ja kõik teised prod väga hullult rippisid. David lõpetas oma vooru double cork 1260'ga!, mida oli suurepärane oma silmaga tunnistada. Sellist asja lähemal ajal vist ei näe. Nojah, muidugi kahe nädala pärast on X-Games Aspenis, nii et siis näeb vist jälle.

Igatahes on sinna aega ja nüüd paras hetk aeg maha võtta ja vaadata, mis koolis toimub. Arvan, et paar päeva puhkust kulub ära ja siis on vaja uuesti sõitma minna. Praeguseks aga lõpetan ning loodan, et kodumaal ikka ka külma tuleb ning see talv lund näha saab, sest siin on seda päris palju. Saadaks kasvõi postiga teile aga kardan, et ei mängi välja, nii et peab lihtsalt ilmataadi peale lootma.

Ise nii suur poiss aga ikka veel..

2007-01-07T20:34:00.000-07:00

Aasta vanem aga kas ka aasta targem? Jätame selle vist parem sinna retooriliste küsimuste hulka (näit. "Kuhu on küll kõik liblikad kadunud?")

Alustuseks tänud kõigile, kes vaevusid ja sünnipäeva puhul õnne soovisid, ning ka kõigile, kes oleks tahtnud aga näe, võta näpust, lihtsalt meelest ära läks. Pole midagi, ikka juhtub.

See nädal märkis siis igasuguseid huvitavaid ja uusi ettevõtmisi (kronoloogilises järjestuses): uus aasta, uus aasta minu ajaarvamises, uus boksikaaslane, uus kooliveerand, uus lumetorm. Aasta tuli nagu ikka, kergema peoga, kesklinnas ilutulestik jne. Sünnipäev päris vaikselt aga väga nauditavalt - käisin lihtsalt Tomi, Beni ja Vincioga lõunal iiri pubis ning jalkat vaatamas. Loomulikult sai ka mu ID kaart siin pool lompi sisseõnnistatud ning välgutasin seda mõned korrad. Baaridaam tegi küll suured silmad nähes veidrat dokumenti, kuid oli väga sõbralik ning pärast selgitust, kuidas Euroopas kuupäevi märgitakse(pp/kk/aaaa) ning seletust, et tegemist oli minu sünnipäevaga, ilmus kähkukähku tagasi ühe tekiila pitsiga. Uhke tunne ikka, uskumatu kui iseenesest mõistetavalt sai kodus võetud, et 18. sünnipäev möödas ja kõik sellega kaasnevad vabadused vabalt nauditavad. Jõudis kohale ka Dave'i asemik - ameerika kodanik nimega Brandon. Tundub kuidagi vaikne ja tagasihoidlik aga küll ta meiega harjub, sest eks tal võõras kolme eurooplasega hängida. Väga kahju, et Dave pidi lahkuma, meil oli väga maru seltskond boksis koos, nii et teda jääme kindlasti kõik igatsema. Kool sai ka mõnusa alguse, loengud tunduvad päris huvitavad ja kõik küllaltki erinevad, nii et peaks hea vaheldus olema terve nädala jooksul. Ning ilmaennustus lubas uut suuremat lumesadu reedeks, nii et loomulikult pidi nädalavahetusel sõitmas käima. Nii saigi kaks päeva jälle Copperil lihvitud. Väga kihvt oli, ilm oli külm ja küllaltki tuuline aga päikeseline ja olustik tegelt täitsa nauditav. Eriti nauditav oli see, et tagumised "kausid" (bowls) on nüüd lahti, kus on naturaalne maastik ehk siis kohalik duubel teemant rajad ja ainult tegijatele ikstriim terrain. Seal sai päris mõnegi meeldejääva ja terava mälestuse juurde.

Nüüd tagasi ühikas ja koduse laua taga möödunud nädalat läbi mõtlemas ja ning kerget väsimust jalgades nautimas. Ehk saab homme õhtul lähedale asuvasse parki sõitma minna aga eks näis; see on juba järgmine nädal.

Järgmisel nädalal ka: assotsiatsioonid ja muud lüürilised maailmanägemised.

Olge vahvad ja mõnusat uut nädalat!

Yay!

2007-01-02T00:03:00.000-07:00

Palju õnne mulle!

Siiasinna

2006-12-31T19:15:00.000-07:00

Tere, inimesed!

Nüüdseks siis juba pikemat aega õnnelikult kodus. Tõesti õnnelikult, sest hea tunne oli tulla tagasi kodusesse Denverisse ja näha juba tuttavad paiku ja nii koduseks saanud mägedega maastikku. Nagu harilikult ikka, sest kuigi reis oli tõesti enneolematult kihvt ja sai näha nii mõndagi uut ning tutvutud erinevate inimestega (kõige kaugem kas Austraalia või Argentiina esindajad ja koduseimad vestlused ühe rootslasega) on ka kodus lebotada mõnus.

Lebotada tegelikult väga palju pole saanud, sest siin tagasi olles on küllaltki kiire olnud. Põhiliselt ikkagi mäel käimisega, nii et kerge väsimus on ikka veel sees. Õnneks on tervis nüüd jälle normis sest tagasi jõudes hakkas veidi virgudama aga oli ka põhjust - nii 30C soojusest ja ookeanist ja palmide juurest tagasi miili kõrgusele ja meetri sügavuse lume hulka oli päris raske katsumus. Lund on siin nüüd tõesti päris palju, räägitakse viimase viie aasta rekordist kuid seda kahjuks ainult Denveris, mägedes on olukord "normaalne". Siiski tähendab see rohket paudrit ja väga mõnusaid sõiduelamusi. Nüüd, kus esmatutvus on tehtud on paras aeg tõsisemalt sõitma hakata.

Seda sai täna kindlasti midagi uut proovitud ning abiks tuli Burton ja nende demo tuur Winter Parkis. Võimalus proovida kõike, mida Burton toodab alates kinnastest kuni täis lauakomplektideni välja. Minu saagiks langes esimesena Tadashi Fuse signatuur laud koos Carteli sidemetega. Parim laud millega kunagi sõitnud olen, väga väga funnimise laud, sidemed ok aga mitte väga mugavad, vajvad harjumist. Teiseks valikuks oli Custom X 152 koos C60 sidemetega (ainult laua hind on surfis 11390.- ja neid sidemeid polegi valikus). Mõnus kogu mäel sõitmise laud. Kraad jäigem aga samas ka kiirem ja pööretel veidi mõnusam. Ning lõpetuseks proovisin enda lauda C60 sidemetega, mis andsid päris palju juurde (arvestades, et tegemist on parimatega, mis Burtonil pakkuda, siis on päris loogiline). Igatahes uusi kogemusi ja muljeid Burtonilt päris palju. Muust kõigest saan üle aga Tadashi laud oli ikka da sh*t.

Igatahes nüüd päris väsinud jälle pikast päevast ja tuleb veel pikem öö. On meile ju aastavahetus alles jõudmas. Homme on võimalus ehk sõitma minna, nii et seekordne vahetus möödub päris rahulikult arvan.

Head uut ja kohtumiseni kõigiga veel sel samal aastal - aastal 2007!

Kuhu kyll maailm joudnud on? (ret. kys.)

2006-12-22T15:05:00.000-07:00

Lennujaama ahvid votsid mu sampooni ara.

Tagasi SFis. Tagasi ootamas. Soundtrack 'The Doors - People Are Strange'.

Pau

2006-12-21T01:10:00.000-07:00

Tegelikult tähendab see havaii slängis "läbi, valmis, lopetanud" mitte meie koigi ühist sopra Pärtlit. Vabandust Päu.

Igatahes minu imeline reis imedemaal(e) on läbi saamas ja kodune Denver pea kumab oma läheduses. Hetkel olen siiki veel Honolulus ja votan viimast Waikikist ja möllust, mille käigus juhtusin käima ka Diamond Headi tipus, kust avanes koigele imeline vaade.

Eilsest on seljataga imeline lohetamise päev. Sain proovida veel järjekordset lohet ning rippisin kohalikku lohe randa 8sase Naish Boxeriga. Väga maru oli, sai soitmise tunde korralikult kätte ning ei tundunudki ennast enam nii kohmakalt vorreldes koigi teiste soitjatega. Muidugi mitte vordsena sest kui mina merel triibutasin ja korraks korvale vaatasin, siis nägin päris mitut tüüpi ohus lihtsalt rippumas. Enda sooritusega aga jäin ka igatahes rahule ning nüüd saan puhta südamega öelda, et olen Mauil toesti lohega soitnud/surfanud mitte ainult jubedalt tuule käest pasunasse saanud.

Nii et kokkuvottes Mauist väga head mälestused. Ja üldse kogu tripist kuid ootan juba vaikselt Denverisse tagasi joudmist. Viimased uudised sealt räägivad, et viimaste päevade lumetorm on olnud nii piisav, et nad pidid lennujaama sulgema ja linn upub lumme. Järelikult on asi veelgi parem mägedes ning lopuks peaks mäed avatud olema 100% koos koikide parkide, paipide ja friiraid pindadega. Nüüd vaja veel ära kannata moni päev San Franciscos ja alla tagasi piletite soolane, kohe väga soolane, hind (joulud ja värgid ja sellega kaasnev kaos). Suured tänud vanematele ja vanavanematele, kes mulle alati abiks on olnud ja seekordselgi ettevotmisel mind toetasid.

Crash test dummy

2006-12-18T00:17:00.000-07:00

Viimased paevad on kyllaltki huvitavad olnud aga ei hakanud paris igat syndmust ka siin postitusi tegema ning inimesi arritama.

Igatahes yleeile kaisin kite'imas. Ja kohe korralikul, nii et koik oli olemas - sain enda kasutada 8sase Best Nemesis lohe ja laenasin ka lauda ja trapetsit ja valmis ma olingi. Ja sama moodi oli ka tuul. Tegemist oli 15-17m/s puhuva tuulega nimelt. Motlesin et 8ane on piisavalt vaike ja lendasin peale. Ja siis lendasin minema. Sain soita paarsada meetrit kui tuul tuli nurga tagant valja ja tugevnes ning minu minema pyhkis. Jargmise minuti jooksul kogesin korgemaid ohulende kui kunagi kunagi varem, millele kiiresti jargnesid koige karmimad kukkumised. Paar faceplanti olid ikka vaga vagevad ning parast seda otsutasin, et nyyd on aeg see jama lopetada ja bodydragisin ennast kaldale. Koik laks onnelikult ja keegi ega miski eriti viga ei saanud, peale minu kergelt haavatud uhkuse kuid siiski olin rahul sest tegemist ikkagi ju maailma vingeima surfamis kohaga ning sain ka polvele havaii tatoveeringu ehk siis monusad kriimustused korallidest, millest yle libisesin.

Kuna reede oli paris adrenaliinirikas siis laupaev oli selline kerge loogastumine. Kaisime purjetamas ja snorgeldamas Molokini kraatri juures. Vaga monus ja lebo. Vesi oli selge ja paike oli valjas nii et veealune maailm vaid ootas avastamist. Kokku sai naha igast toredaid elukaid nagu delfiine, meri kilpkonni, isegi vaalu ja muid tuttavaid kalu kalapoeg Nemo seiklustest. Monus loogastumine ja purjetamine.

Tana oli selline kergem eksursiooni paev, mis viis Maui pohjakaldale ja Ho'okipale. Seda kohta lihtsalt pidin nagema. Ohtu lopetuseks kerge laiv muusika kohalikus iiri pubis.

Shaka!

Maui Magic!

2006-12-13T23:11:00.000-07:00

Aloha!

Hetkeks on siis lopule joudnud esimene taispikk paev Mauil. Alustuseks aga kerge tagasivaade.

Eile sai kaidud ara Oahu North Shore'il ja vaadatud veidi suuremaid laineid kui Eestis isegi suurimate sygistormidega leida on. Kohe paris palju veidi suuremad. Kahjuks on Pipeline Masters yritus seal samas rannas kus kaisin neljapaeval ning sellest jaan ilma. Pole hullu, siin on piisavalt tegemist.

Eile ohtul joudsin Mauile, kus veedan oma jargmise nadala ja lubab tulla paris vinge nadal. Alusteks nagin oma esimese vaala, taitsa elus ja vabas looduses ja puha. Hetkel on siin pohiline vaalajalgmise hooaeg nii et laupaeval lahen purjetama ja lahikontakti otsima. Siiski oli paeva tipp hetk kite! Sain proovida yhe kohaliku 12 ruudust Best Waroo bow lohet, mis oli vaga tore kogemus. Esialgu kyll bodydrag'i sest lohe vooras ja tunnetus hoopis teine kui enda lohedel kui siiski vaga vahva. Ainult shortsid ja trapets, muud pole midagi vaja sest soe on. Kuid liiga soolane. See ei ole vaga tore. Igatahes loodetavasti saan lahematel paevadel ka korralikult soitma. Tegemist on ja kokkuvottes on vaga vahva. Pean vist valjamineku tegema ja endale mingi tugevamat sorti paevitus kreemi ostma sest nahk on taitsa valus juba. Oh jah, raske elu.

Jaksu kodustele ja valjamaistele.

Aloha ehk esimene ohtu Oahul

2006-12-11T23:40:00.000-07:00

Lopuks ometi SFist minema ja kuhugi korralikku kohta. Ja kui palju korralikum Honolulu on. Sellest tuleb kas pikk postitus, sest nagu aru saada on esmamulje väga hea, voi siis lühike, sest ei ole sonu et koike kirja panna.

Hetkel olen ühe sobra sobra juures (sakslane ja seepärast on olemas luksused nagu ä, ö ja ü) ning kohe Waikiki ranna korval. Algus oli juba väga meeldiv, sest sain tema käest ka oma esimese Lei (see lillepärg, mis kaela riputatakse), ehtne värk. Rand ise on kyllaltki kitsas kuid see eest päris pikk ja täitsa ilus, peenike liiv ja rohekas-sinine vesi. Saab kohe öelda, et hoopis teine koht kui California ranniku rannad (mitte et neil midagi viga oleks). Tegin mööda randa esimese jalutuskäigu, katsusin vett ja homme läen arvatavasti ujuma ning istusin lihtsalt liival ja vaatasin päikeseloojangut. Koik on chill ja lebo ja leidbäkk. Järgnes kerge jalutuskäik peatänaval, mis hetkel täitsa kenasti pühade meeleolus, kuid mitte midagi liiga jubedat ja ameerikalikku.

Homsed plaanid on siis kas suplus Waikil ja lebo rannas voi siis kui hästi läheb hommikul vara North Shore'i vaatama. Lained peaks päris suured olema hetkel nii et on mida vaadata. Ohtul on minek Mauile.

Hawai'i omab!

Peaaegu kohal...

2006-12-10T16:27:00.000-07:00

Et sujuvalt alustada, peab mainima, et taaskord on paris pikk vahe sisse tulnud ja juba monda aega ei ole yhtegi sisukamat sissekannet olnud. Nyyd on igatahes aega rohkem ja oige hetk teha kerge tagasivaade, mis siis vahepeal toimunud on.

Hetkel San Franciscos. Selline natuke tyhi tiir tunne on, siin olnud nyyd juba neli paeva yhe kohapeal ja vaga palju nagu midagi teha pole. Linnal ise pole vaga viga aga arvestades, kust enne sai labi kaidud ja kuhu edasi lahen siis vist on arusaadav, miks SF'il midagi erilist pakkuda pole.

Selja taga on siis viimane loik meie tripist ja viimane loik 1. maanteest ehk see jupp LAst SFni. Pohjus miks ma mingile veidrale maanteele vihjan oma blogis on lihtne - see on koige seffim koht kus autoga voimalik soita. Liikudes sellel teel pohja jaab vasakule kaele tubli moni sada meetrit vabalangemist ja siis yks paris korralik suplsatus ookeani. Paremal kael on lihtsalt monisada meetrit seina. Igatahes tee oli vaga kihvt ja midagi sellist pole varem nainud. Parast LA'd sai kaidud vaiksemates teepealsetes kohtades nagu Santa Monica, Santa Barbara (yldse hasti palju santa'sid), Monterey, Big Sur'is (kus ka oobisime, mis oli vaieldamatult ilusamaid kohti kus siiamaani oobinud oleme, v.a. Grand Canyon ehk), Half Moon Bay (koduks legendaarsetele Mavericks'idele) ja muidugi Santa Cruz. Kuna Malibu beach oli kyllaltki pettumus sest mingit erilist Baywatchi moodi aktsiooni seal ei toimunud, siis oli Santa Cruz see eest vaga maru. Linnake ise oli kyll tyhi aga pohjus selgus hiljem - koik olid surfamas. Yritasin oma silmaga ka surfi muuseumi naha aga see oli tollel paeval kinni. Igatahes asus see kohe koige populaarsema surfikoha korval nii et oli muudki vaadata. Ja surfareid oli seal igas suuruses ja igast mootu. Aga kuna teised ei leidnud, et see nii ponev oleks siis liikusime edasi ja juba 5. ohtul olimegi SF'is.

Selle kuupaeva meenutamine on paris suur saavutus. Yldiselt ei tea ma kuupaevadest midagi, raakimata nadalapaevadest, nii et tripp on olnud paris ehtne. Nyyd siis tiksunud siin linnas moningad paevad ja ara nainud kurikuulsa Alcatrazi vangla ja soitnud kurikuulsa trammiga. Tramm on ka just kurikuulus, sest nad nouvad $5 yhe soidu eest. Paris korralik roovimine. Yle yldse on raha siin reisil paris palju kulunud, just oobimise peale. Selleparast olen nyyd nadal aega korralikul kiirnuudli dieedil olnud. See on vist pohjus miks ma viimased hommikud veidrat metalli maitset kurgus tundnud olen, sest kuigi suureparaselt isuaratavad ja maitsvad siis ei ole nad tuntud oma vitamiinide ja muude vajalike ainete sisalduse poolest. Selleparast tegin tana valja mineku ja ostsin paki mahla, taielik luksus. Maitses vaga hasti. Aga ylidselt on siin on olnud selline tiksumine, mis on iga paevaga minu jaoks arevamaks muutunud. Seltskond on laiali vajunud (tana lahkusid David ja Elizabeth, nii et nyyd on meid hetkel koos ainult kokku kolm) ja koik liiguvad oma teed. Minu tee viib mind jargmisena Hawaiile! Siiamaani on raske uskuda, et seda kohta viimaks oma silmaga ka naha saan. Homme hommikul valjub mu lennuk Honolulu, Oahu poole, kus ka esimese oo veedan. Parast seda on otse Mauile. Suured tanud Welixile, kes mind kohaliku surfariga tuttavaks tegi, kes oli nii lahke, et oli nous mind ka majutama. Terveks nadalaks. Nii et nadal aega Mauil. Vahva. Ilm on seal hetkel 27C juures ja paike on vahelduva eduga koguaeg valjas. Jah, taitsa veider, siin on kaks viimast paeva sadanud. Esimesed vihmad meie kogu reisi juures kui oleme teel olnud nyydseks nii kaks nadalat. Paris pahur olin kui ei saanudki enam shortsides ringi kaia. Jah, tean, olen hellitatud. Ja Maui ei tee asja paremaks. Igatahes lisaks rannas lebotamisele loodan ka midagi kasulikku teha, naiteks ehk saan surfamist proovida voi kite'iga paar soitu teha, eks nais. Igatahes koik on vaga lubav ja yritan mingeid kindlaid plaane mitte teha, sest no kuule, Maui ikkagi. Kui sa seal oled siis ei ole mingeid plaane vaja. Igatahes nagu aru saada on, siis see on minu reisi viimane ja koige korgem sihtmark, see, mida nii kaua nyyd oodanud olen.

Parast nadalakest Mauil lahen tagasi Oahule ja vaatan, mis sealsel pohja kaldal toimub. Mingi hetk peaks seal olema legendaarne Vans Triple Crown surfi voistlus, nii et kui veab, siis naeb maailma parimaid soitjaid koos. Mitte et neid vist yle Hawaii igal pool ei leiduks. Parast seda tagasi ja ruttu ruttu "koju" Denverisse. Tapselt ei tea veel kuidas aga midagi motleb ehk valja.

Olge vahvad ja aloha.

San Diego

2006-11-30T22:16:00.000-07:00

Nyyd on siis San Diego ka ara nahtud. Linn on toesti ilus. Inimesed olid ilusad ja ilm oli ilus. Kaisime mere aares ja taitsa ujuma kutsus aga lained olid liiga suured ja see polnud paris supluse rand. Kohaks oli Laguna Beach. Linnas ise kaisime loomaaias - pandad, tiigrid ja muud lahedad mollud. Tana hommikul tegime rattaga tiiru kesklinna peal ja sadama juures oleval saarel, Cordoba oli vist nimi.
Homme Los Angeles'is paev voi kaks. Arvatavasti kaks.

P.S. tean et postitused on lyhikesed aga reisil on arusaadavalt kiire ja igaltpoolt ei leia arvuteid ja ka kui leiad siis pole kunagi nii palju aega kui vaja oleks.

Edit:
kuna vahe oli toesti suur, siis otsustasin, et lisan siinsele postitusele veidi juurde. LAs sai toesti oldud kaks ood, yks Hollywoodis ja teine Venice Beachi korval. Rand oli taitsa age. Hollywoodis sai ara nahtud ka kohustulik ning koige tahtsam - Chuck Norrise taht. Lisaks veel Miki hiir ja Godzilla ja Journey jne. Korraks ka pilk heidetud sellele sildile mae kyljel. Muidu oli kyllakti nork sest teised kaisid Universal Studios aga ma pidasin $50 natuke liiga paljuks et lihtsalt mingid filmi asja vaatada nii et pidin seal ymbruses terve paeva passima. Yhesonaga magasin autos terve paeva.

Californication

2006-11-28T22:48:00.000-07:00

Tere inimesed,

selline pealkiri kahel pohjusel, joudsime Californiasse (lopuks) ja kuskil kostub minu korvu just see laul, arvatavasti meie hosteli peo nurgast. Igatahes, mis tehtud, mis nahtud:

hetkel San Diegos. Tundub vaga kihvt linn olevat, ilusad majad ja ilus kesklinn ja taitsa ilusad inimesed. Enne sai labi poigatud ja Grand Canyonist kui siia joudsime. See oli lihtsalt fantastiline, et selline koht on toesti olemas, toesti grand. Vaade oli imeline ja pilte sai palju tehtud. Eile ohtul yletasime Arizona ja California osariigi piir kuid pidime oobime Blythe's mingis teepealses motellis. Paris veider oli. Hommikul enne ara soitu pakuti kas ehk soovime tajulaiendavaid kemikaale. Siiski keeldusime ja jatkasime soitu. Nyyd siis San Diegos. Nagu ytlesin vaga ilus linn. Tana soime ohtust Hooters'i nimelises kiirtoidu restoranis ;) Ahjaa, Sand Dunes'ist soitsime ka labi, vaga kihvt korbetaoline koht. Hasti palju liiva ja vargid.

Sellised siis lood siin pool ookeani ja siinsel rannikul. Nyyd siis kaks ood San Diegos ja siis mooda rannikut edasi Los Angeles'isse.

Olge vaprad!

P.S. siin on taielik shortside&sandaalide ilm

Viva Las Vegas!

2006-11-26T11:24:00.000-07:00

no tere, kiire postitus meie vegase motelli lobist ja seega lyhikokkuvote:
palju bling blingi
veidrad inimesed
kaisin ka vegase pulmas, kes abiellusid ei ytle
mangisin ka automaatidega 1 dollari maha
Nii et vegas on nyyd ammendatud.

Minek!

2006-11-24T17:48:00.000-07:00

Niih, nagu alati enne reise on hetkel mega kiire, asjad vaja üle vaadata ja tuba korda teha jne jne. Igatahes see on minu esimene reisi postitus. Hetkel veel ühika toas ja 15min lahkume siit Las Vegase poole. Kõigepealt muidugi lennujaama. Annan endast nii tihti märku kui võimalik.
Olge vahvad ja püsige lainel!

Kool on läbi!

2006-11-21T16:23:00.000-07:00

Juhhei!

Jälle üks postitus

2006-11-12T13:49:00.000-07:00

Mõtlesin, et peaks siia jälle midagi lisama üle pika aja aga üritan siiski piiruda lühi kokkuvõttega, sest pole vist mõtet pikalt jahuda.

Mis siis vahepeal toimunud? Boratit käisin vaatamas, täitsa naljakas film oli. Vahva oli vaadata, kuidas ameeriklased sellele reageerisid. Lost Prophets'i kontserdil käisin, seda korda küll töötamas seal mitte niisama kuulamas, siiski oli täitsa raju. Raha läks kõik laua klubile (nemad orgunnisid ka töö) mille eest siis trippe korraldatakse. Mul vedas ja minu ülesanne oli lava ees seista ja kogu kontserdit kuulata ning vaadata, et keegi lavale ei roniks. SkiExpol käisin - kahju, et Eestis sellises mastaabis üritusi ja allahindlusi pole. Ning loomulikult olen sõitmas käinud. Paar korda Copperil ning esimest korda sai siinset backcountry't ka proovitud, mis oli väga kihvt kogemus. Kohaks oli Loveland Pass ja põhimõte seisnes selles, et sõidad mööda ühte mäe külge alla läbi metsa ja jõuad auto teeni, kus sirutad pöidla välja ja hääletad ennast üles tagasi, sest autotee jookseb mööda mäe külge kuni peaaegu tippu välja. See koht on küllaltki popp ning ise sõitsin üles näiteks pikapi kastis koos veel 6 lauduri ja nende varustusega. Äärmiselt omapärane kogemus. Värkset lund pole küll väga palju sadanud viimasel ajal ning seega on paljud kohad veits jäised.

Muidu on siin elu vahva nagu ikka. Kooli on jäänud veel täpselt üks nädal ja pärast seda mingid eksamid. Küllaltki kiire aeg hetkel, sest kooliga jändamist on päris palju. Aga see saab peagi läbi ning siis on ees suurepärane lõõgastumine - roadtripp Californiasse ja kaugemalegi. Alustame Las Vegasest. Eks siis üritan reisil märku anda, kus olen ja millega tegelen aga nii palju võin etteruttavalt öelda, et sellest tuleb minu elu parim tripp üldse!

Rispekt kõigile.

Nii tore kui ilmajaam ja ilmataat koostööd teevad.

2006-10-26T10:32:00.000-06:00

See postitus läheb taaskord sinna 'need-väiksed-aga-mõnusad-asjad-mis-siin-on' kuhja, sest ilmateade peab siin paika, mitte nii nagu Eestis, kus EMHI onud ja tädid lükkavad nelja päeva prognoosi puhul copy-paste'i peale ja lubavad koguaeg 3-7 m/s puhanguti 10, vahelduva pilvisusega ja võib sadada, aga ei pruugi. Sooja on ka aga mitte igal pool, sest mõnel pool võib külmem olla.

Sellepärast tundus kergelt veider kui eile käisin veel t-särgis ringi ja nautsin temperatuuri sinna 20C kanti ning kuulsin, et ilmateade oli lubanud öösel kuni 20cm lund. Hommikul tegin silmad lahti ja näe - hundist räägid ja lund sajabki. Kui nii jätkab siis on paari tunni pärast kõik need 20cm täiesti olemas.

Peab vist nädalavahetusel sõitma minema. Jälle.

Muuvi

2006-10-23T11:06:00.000-06:00

Nüüd on ka Burtoni vimased üllitised kinolinal nähtud. Kui detailidesse laskuda, siis oli tegemist Burtoni "For Right or Wrong" tuuriga, mis algas Jaapanis ja lõppeb kuskil Euroopas. Kokku näidata kolme teost, millest üks siis pidavat õige film olema ja teised lihtsalt vidijod. Eelnevalt mainitud oligi siis see põhifilm, mis oli selline veider segu lauafilmist ja dokumentaalist, vaadates, kuidas Shaun White olümpiale sai ja mis ta seal tegi ning kuidas samal ajal teised vennad lihtsalt kuskil mägedes sõitsid või reili libistasid. Ehk siis selline kerge vastandamine spordi ja sõitmine-sõitmise pärast meetodi vahel. Täitsa huvitav oli. Teine teos oli kohalik Colorado üllitis nimega "When in Doubt... Lay it Out", mis vaatamisrõõmu poolest alla ei jäänud, kuid näha oli, et lumelauanduse gigant oli enda filmi ikka palju rohkem investeerinud, sest see andis esimesele rohkem filmiliku ilme kui teine oli lihtsalt video. Viimasena linastus, taaskord Burtonil, "Guy in the Sky", mille DVD uhkeks omanikuks minagi sain, sest hiljem jagati nänni. Minu saagiks sai DVD, 2 särki ja postrid, kus sellised prod nagu JP Solberg, Mason Aguirre, Frederik Kalbermatten, Heikki Sorsa ja Gabi Vitteri mulle jõudu ja lusti soovivad ning oma nimedki alla panid. Omamoodi kogemus oli ka neile kõigile tähthaaval oma nimi ette lugeda, sest igale poole tahtsid mingid c'd ja muud veidrad tähed tekkida, millel ei ole mingit seost minu nimega. Igatahes vahva oli.

Teine äärmiselt meeldiv seik, mis silma jäi, oli see, et paljud kohad, kus kaadrid olid üles võetud, saavad ka minu poolt vallutatud. Ehk siis isegi prod harrastavad neid mägesid, mis nüüd minu koduõuel.

Kõik siiamaani on kinnitanud ainult üht - saab tulema erakordne hooaeg.

Hooaja algus vol.2

2006-10-22T14:36:00.000-06:00

Mõtlesin taaskord uuendada enda blogi ja anda väike ülevaade, mis siin toimumas.
Reedel käisin kooli võistkonna hokit vaatamas. Olen vist maininud, et siinne võistkond on 2004&2005 aasta kõrgeima liiga meistrid, nii et see on siin kõval tasemel. Seekord kahjuks kaotasime 2-1, kuid üks mäng on samavõistkonnaga veel, loodetavasti saame oma revansi. Samas oli mäng päris nauditav ning otseloomulikult olime õpilaste oma sektsioonis, mis oli päris vahva. Ülikooli sporti suhtutakse tõsiselt, nii et meeskonnavaim publiku seas oli maru.

Reede õhtul/öösel sadas lund jälle. Minu jaoks eriti hea uudis, sest eile (laupäeval) käisin sõitmas jälle. Taaskord samal liustikul, kuid olukord oli päris palju muutunud - lund oli metsikult. Mägedes on ikka ehtne talv juba. Niisiis olid pauder ja kõik muud mõnusad värgid kohal. Ilm oli aga päris tuisune/tuuline, nii et tipus väga kaua polnud. See eest saime all pool puude vahel päris mõnusat sõitu teha. Äärmiselt nauditav freeride'i teema. Aga kuna seal all olid küllaltki suured kivid, siis ilusa lume alt tulid paar päris koledat üllatust välja. Nüüd on laua põhi parajalt retsi saanud, arvestades, et see on talle esimene korralik hooaeg. Aga ma vist juba olen selle mõttega leppinud, et see aasta võtan temast viimast ja ehk tuleb ta pärast seda välja vahetada. Eks näis.

Täna lähen Burtoni filmi linastusele siin Denveris, mis saab päris äge olema. Kõik bossud filmist on kohal, nii et saab nänni ja autogramme jne.

Olukord on päris palju muutunud pärast eelmist korda.

Selline väike väli, kus kruisida sai.

Tegelt ütleks selle kohta, et liigne agarus on ogarus, sest maandumisel ei olnud kohe üldse piisavalt lund vaadates hiljem seda auku, mis ta tekitas. Kõik läks õnnelikult seekord.

Minu blog, minu pildid, pildid minust. Loogiline.

Karga, karga see on esimene lumi!

2006-10-17T15:06:00.000-06:00

Natuke küll modifikeeritud laulusalm kuid siiski väga tõsi - täna hakkas ka Denveris (linnas iseenesest siis, mitte ainult mägedes) lund sadama. Ja päris korralikult. Nii et täpselt 10 päeva kulus selleks, et minna üle 26C kraadilt ja päikselt lumele. Selline lühike sügis istub mulle väga hästi.
Veel lubati, et selle nädalaga saab Vail (üks parimaid suusakeskuseid siin pool lompi) kuni 24 tolli lund. Nii et avatud suusakeskuseid tuleb siin juurde nüüd nagu seeni Eesti metsades pärast vihma.
Lisaks läheb veel rispekt Marko Luhamaale hea töö eest Tampere MMil. Palju õnne, Marko!

Puu. Lumesajus.
Rattahooaeg on nüüd vist läbi.

Aga mõned ei taha vihjetest hästi aru saada.

See torniga on tegelt meie spordikompleks mitte kirik. Eesplaanil võrgu taga on lacrossi väljak.

Uued kõrgused

2006-10-15T21:44:00.000-06:00

Tere, tere kõik kallid lugejad sügisesel Eestimaal!

Alustame siis headest uudistest - siin on alanud esimesed suuremad lumesajud. Vähemalt mägedes. Laupäeval matkates sain päris korralikult lumega kaetud. Aga sellest kohe, lihtsalt märkuseks, et esimene suusakeskus on nüüd avatud. Sain juba kutse kolmapäevaks A-Basin'isse aga kahjuks on täpselt samal päeval mingi töö ühes aines nii et see nädal veel jääb ära. Kindlasti aga järgmine nädal. Viimane suurem sündmus oli oma esimese 14er'i vallutamine see laupäev. Üks vingemaid asju, mis siinmail teinud olen. Tegemist oli Gray's Peak'iga ja kõrguseks 14 270 jalga. Matk algas kuskil 10 000 jala peal asuvast parklast, kus siis mööda väikest rada tipu poole rühkima hakkasime. Üles jõudmine võttis aega kuskil 3h. Pikkust ma ei oska öelda aga nii palju võin puhtast südamest öelda - raske oli. Rada lookles edasi-tagasi mööda mäekülge ja õhku jäi igahetkega vähemaks. Camelbak tuli äärmiselt kasuks, sest ilma oma 3L veeta oleks päris surnud olnud. Ja vett kulub sellisel retkel väga palju. Üles jõudes oli vaade kõike seda vaeva väärt. Midagi sellist polnud varem näinud (tühjendasin ka põit ja see oli kõige kõrgem kergendus mis olnud, lihtsalt nii vähemärkuseks). Jäädvustasin oma nime kuhugi paberile ja varsti pannakse kogu nimekiri kuhugi netti üles kõigist, kes kuskil 14se tipus käinud. Mingi 10 aasta pärast. Üleval olles oli kerge lõuna, väga ameeriklaslikult peanutbutterjelly võilevad, ja siis alustasime matkamist tagasi alla. Tagasi teel hakkas veel lund sadama ja kuna raja ülemine osa oli lumel, siis inimestel, kes lihtsalt tennistega olid, oli päris suuri raskusi alla saamisega, sest nad kippusid kividesse libisema. Lumesadu oli väga korralik ja sain täielikult lumega kaetud. Vahva. Alla jõudmisele kulus veidi üle 2h. Põnev juhus oli ka see, et sellel reisil kohtasin siinset soomlast - Antti. Mingi Soome kutt, kes Colorados elab ja poole kohaga töötab ja poole kohaga õpib. Sai soome keelt rääkida ja ta oli väga üllatunud, et keegi tema kodukohas Rovaniemis on käinud ja temaga ühist keelt oskab. Täitsa tore vend ja ei räägigi inglise keelt nagu Mika Häkkinen. Lubas mind üks hetk sauna ka viia, mida ma väga ootan. Suure sauna sõbrana tunnen sellest mõnusast põhjamaade tavast väga puudust. Nii et retk oli kena ja väga mõnus kogemus.

Ei viitsi enam päris romaane siia kribada, nii et piirdun nüüd lühemate kommentaaridega.

Nautige pilte ja olge muhedad.

Sihid silme ees. Minu sihiks oli seekord vasakpoolne tipp.

Kui lähemalt vaadata, siis on näha neid väikseid sipelgasuurusi inimesi liikumas üles mööda kitsast rada.

Poolel teel üles. Alustasime sealt alt puude juurest (tume laik pildi keskel üleval).

Eesti on kohal!

Ja eestlane, kes ta sinna tõi.

Panoraam vaatest üleval.

Alla tagasi minnes sattusime lumepilve. Just sellise tüübi pärast nagu pildilt näha.

Peaaegu all parklas tagasi. Pange tähele, et lund sajab päris kenasti.

School food is good food.

2006-10-12T14:30:00.000-06:00

Täna sain ma aru, miks Chef'il South Park'ist seinal selline silt on - siin on tõesti koolitoit hea. Olen seda juba maininud aga täna oli pasta asemele Banana Split Bar. Mis tähendas, et kõik said endale ise ühe "banana split'i" valmis meisterdada. Need, kes ei tea, mis see on, siis see on äärmiselt hea magustoit jäätisest. Kõik võimalikud kastmed, puuviljad jne. Oivaline.

Teine päeva tipphetk oli see, kui majandusmõtte ajaloo tunnis sain teada, miks mulle majandusteadus meeldib - sest see on nii muhedalt absurdne. Nii et kõik, kes oskavad hinnata head absurdi huumorit näiteks, olete teretulnud majandusteaduse osakonda. Tartus on see vist Narva mnt. 4 kui ma ei eksi.

Läks!

2006-10-07T21:21:00.000-06:00

Täna on suurepärane päev siin Denveris. Ilm oli ilus, linnas taaskord 28C juures ja mina... ja mina käisin lauaga sõitmas!! Jah, kallid lugejad - hooaeg on alanud. Inimestele, kel veidi pikemad juhtmed või kellel läks lihtsalt kadudest silmanägemine ära, olen nõus seda kordama - lumelaua hooaeg on alanud! Oli mõnus ja soe päev ning täna tegin oma esimese retke kohalikule liustikule (St. Mary's glacier). Kuna terve nädal oli päris soe olnud, siis paudrit seal enam kahjuks polnud nagu ma eelmise nädala kohta kuulsin. Aga targad onud ja tädid meteoroloogid on ennustanud mägedes lumesadu alates kolmapäevast ning kui hästi läheb siis ehk järgmine nädal saab ka pauderis möllata. Seekord sai lihtsalt esimesed triibud lumel tehtud ning tunnetatud, kuidas laud jalge all tundub. Natuke ka reili lihvitud.
Igatahes kuna see on päris suur pauk kõigile talispordisõpradele, siis ma rohkem ei kirjuta ja lasen teil seda uudist rahulikult seedida. Paar pilti siiski panen ka üles. Lihtsalt teie õrritamiseks.
Kena sügist teile kõigile!

Vaade alla poole tee pealt üles. Ja sinna sai ainult matkates; 45min lihtsalt mäkke kõndimist.

Yup. Mina lumel, valmis laskuma.

Tee alla, küllaltki kitsas mõnigates kohtades kuid siiski äärmiselt nauditav.

Seal üleval oli veel päris palju rahvast. Kolm nooremat tüüpi olid ka DU'st.

Vaade üles. Selja taha jäävad paar reili ja kikker.

Mmh... lauad.

Irie

2006-10-03T22:26:00.000-06:00

Tervitused taas minu poolt.

Kuigi Welix juba andis kerge ülevaate, mis siin toimunud on, siis lisan enda poolt veel mõned selgitavad märkused, mis ehk loovad veidi konstruktiivsema pildi siin toimunust. Arusaadavalt oli Welixil kiire ja palju uusi kogemusi, nii et mõni võis kahe silma vahele jääda.

Kogu nädal sai alguse esmaspäevast nagu nädalad ikka harilikult (siis teisip, kolmap jne.) Lihtsalt sel esmaspäeval jõudis siia Tomi vend Scott, kes lihtsalt külas, ja Dave'i kaks sõpra Seb ja Theo, kes on rännanud läbi Lõuna-Ameerika ja nüüd jõudis kord U, S and A'ni. Neljapäev jõudis siia ka Welix, kes arvatavasti ei vaja tuvustamist, ja Scotti kaks sõpra James ja Matt, kes alustavad oma maailma turneed põhja poolt, et liikuda edasi lõunasse ja siis Aasiasse jne. Kogu tripp peaks olema umbes 1 aasta. Nii et kokku sattus väga põnev seltskond, erinevate taustadega. Mainimata seda, et nad sattusid kokku kõik meie 4-toalises ühika boksis ehk siis siin oli 10 inimest kellest 7 olid inglased. Katsumus aga siiski kõik lahenes õnnelikult.

Nädala sees üritasin teha ära kõik akadeemilise, sest kartsin et nädalavahetus tuleb tei-si-ti (nagu "see kevad" Karl Madise laulus Hans H. Luige pulmas, kus viimane võttis Selle endale naiseks. Jah, Selle võttiski aga see on juba teine teema). Igatahes ei vedanud mind mu (õlle)kõhutunne alt ja kogu jämm algas neljapäeval. Lisaks sellele, et oli ametlik nädalavahetuse algus kogu campuses ja kogu meie reisiseltskond oli koos, oli tegemist ka Sebi 21 sünnipäevaga. Pruugitud sai mõningates kogustes nii ja naa suguseid jooke lõbusate kaartimängude seltis ning liigutud edasi mingile majapeole. See oli üks esimesi toredaid pidusid, sest sealne rahvast polnud nii mõttetu (loe: liiga ameerikalik) nagu tavaliselt. Igatahes nalja sai kogu raha eest kuni Seb varsises kõikide kohustuslike tervituspitside ja mängude nagu 'keg stand' all, mis tähendas seda, et ta viidi tagasi ühikasse. Sealne seltskond ei olnud aga väga õnnelik, et peavad sellised konditsioonis inglast majutama ning välja kutsuti kõrgemad jõud. Seb viidi ära ja teda ei näinud enam veidi aega. Lugu siiski lõppes väga õnnelikult ja keegi ei saanud kannatada. Täpsemad detailid jätan praegu osapoolte huvides märkimata, kui keegi tunneb huvi, siis võib lisainformatsiooni küsida. Igatahes märkusena nii palju, et sünnipäeval mõõdeti alkoholi sisalduseks veres .49; ma ei ole selles küll päris kindel, mis see meie standardite järgi peaks olema aga kuulduste järgi arvan et 4.9 promilli. Hommikul teda igatahes veel välja ei lastud haiglast, sest tase oli veel liiga kõrge. Igatahes õhtuks oli ta end kogunud ja kõik tiptop. Lõpp hea, kõik hea.

Reede läks enamasti taastumise peale ja siin niisama ringi tiksumisele. Laupäeval käisime väikses linnakeses Denveri kõrval nimega Boulder, mis ümbruskonnas kerge hipi mainega. Seal oli mingi tänavalaat ja hiljem sattusime ka kontserdile, kus mingid tüübid Jamaikalt kogusid raha meditsiini jaoks Jamaikal. Tegemist oli otseloomulikult regge üritusega ja väga heaga veel muide. Kollektiiv oli ikka nii ehe, et Eestis võiks sellist otsida vist ainult Jazzkaarelt. Kui sealtki. Pühapäeval oli siis enamustel lahkumise aeg. Wel lendas endas edasi Suurt Õuna kaema üheks ööks, et siis lõpuks koju jõuda. Seb ja Theo läksid edasi Vegasesse, et samuti koju minna pärast seda, sest ka nende reis oli lõppemas. Muidugi sai igal õhtul veel otsitud erinevaid pidusid ning ära käia nii korbis kui veel majades aga need olid nagu olid. Märkimist väärib vist veel väike seik korbipeolt, mis kangesti kolledž-muuvit meenutas: kui (arvatasti) meeste tualetti urineerima läksin siis kuulsin ühes kabiinis kahte isikut suguühtes. Mõtlesin, et nüüd olen küll USA pidudel kõike "näha saanud" ja et pissin kähku ära ning siis tagasi teiste juurde. Kui olin käsi pesemas väljusid aga nimetatud indiviidid kabiinist ja ülla-ülla: mõlemad olid neiud. Vot selline lugu ja tegemist pidi olema ikkagi meeste vetsuga, sest sinna sisenes veel meesterahvaid kui olin väljumas.
Nüüd on aga jälle koolinädal ning lõbusates üritustest on saanud vaid mälestused. Uued tunnid ja uued koolitükid. Algus on küll edukalt tehtud, sest esimene kodutöö majanduses sai omatud: 100%. Eks näis kuidas mul esseega läks. Hetkel ootan oma kaamerat, et saaksin päris oma suva järgi pilte teha ning nendega paremini ümber käia.

Tervitused kodumaale ning üritage ikka virgad ja krapsid olla vaatamata sügisele. Siin on lehed oma tuhandetesse toonidesse värvumas aga ilm on õnneks ikkagi sinna 26-27C kanti. Muhe.

Rispekt.

Leia pildilt eestlane/eestlased.

Sellele mängule ma kahjuks ei jõudnud aga järgmisele kindlasti. Kohalik hoki on siin päris tegija, sest 'meie' võistkond oli ülikoolide I divisioni meister 2004&2005.

Regge ja jämm.

Laat Boulderi peatänaval.

Parimad pojad.

Special guest star: Welix 'The Tank' Klaas

2006-09-30T22:09:00.000-06:00

Tere kõik väikesed ja suured sõbrad!

Mina olen oma pika "Tööta ja Reisi" programmiga lõpusirgel, kuid tegin paaripäevase peatuse Denveris, Mihkli ühikatoas, ja sain väga erakorralise privileegi õiguse - teha külalississekanne tema blogi.
Päevad ja õhtud on olnud vägagi lõbusad... täis uusi kirevaid kogemusi, värvikaid elamusi, lõbusaid juhtumisi, meeleolukaid tegevusi.
Kogesin seda kurikuulsat usa majapidu hiiglaslikuõlletünni(cake), politsei ja kiirabiga... kuid ka korbipeol jõudsime siinse kirju rahvusvaheliseseltskonnaga ära käia. Ning eilne päev mööduspisikeses linnakeses nimega Boulder, kus oli käimas laadataoline üritus. Seal saime esimesed triibulisedbatuudi peal, kahe posti vahele kinnitatud kummiga,põrgates. Ikka päris vinge. Ja tegevust oli muudki. Jaüldse on see Colorado kant täiesti maaliline, nagu ka eelnevatest sissekannetest võib välja lugeda. Minul oli igal sammul midagi uut ja huvitavat ning Mihkel tegi giidina üpris head tööd.. teel tagasi tartusse jääb hinge närima vaid kadedusenoot. Kuna see kirjutamine ei tundu niiväga minu rida olevat, siis jätan kõik edaspidise Mihkli hooleks. Olge mõnusad ja rippuge vabalt.

Minge minema!

2006-09-27T11:39:00.000-06:00

Tõesti, minge Tartust minema! Nüüd kus shokeeriv algus on tehtud, siis võin ka lähemalt selgitada, et mitte täielik ülbik tunduda. Inimesed, käige maailmas ringi! Lihtne öelda aga raske teha mõtlevad mõned aga nii see ka päris pole. Mingeid võimalusi avaneb kindlasti kuhugi minna. Pole oluline täpne eesmärk mida tegema, peaasi, et kuhugi kuhu mõte on uidanud aga füüsiliselt pole kunagi kohale saanud. See mõte ja soovitus sai täpsema kuju see nädalavahetusel, kui oli järjekordne matk; seekord Penitente kanjonisse, mis küllaltki Colorado lõuna piiri ääres. Kuna reis algas 0730, siis otseloomulikult otsustasin autos tukastada. Silmad uuesti lahti tehes, pidid hing peaaegu kinni jääma - mäed, igalpool, ja kõrged ja lumi. Tuli välja et oleme kuskil kõrgemal kui 2 miili (ehk 3600m) ning sõit viis meid läbi Rockyde. Tõesti, esimene lumi oli maas. Hing läks härdaks seda nähes ja vaikselt juba hakkasin plaanima esimest lauaretke aga sellest veidike hiljem. Igatahes ei hakka seda vaadet sõnadega edasi andma - need keda see eriti ei koti, ei saa sellest eriti aru ja need, kes mind mõistavad selle koha pealt saavad sellest ka ilma sõnadeta aru. Igatahes selliseid mägesid olin varem ainult pildi pealt näinud. Laupäeval jõudsime keskpäeva paiku kohale ja seadsime üles laagri. Pärast seda algasid üritused - kõik võisid valida kas ronimise, matkamise või rattasõidu vahel. Otseloomulikult valisin mina ratta mõlemal päeval. Pühapäeval õnnestus isegi ronida veel ühe korra ja veel üks 5.8 vallutada. Rattarajad olid vägevad, nii vägevad, et Eestist selliseid ei leia; tehniline singletrack üles ja alla jne. Õhtul röstisime hea US&A kombel vahukomme ja proovisin muidki võimalusi kuidas sooja vahukommi süüa (näiteks tehes võileib sokolaadist ja küpsistest ja kuumast vahukommist). Kui oli magamaminekuaeg siis otsustasime toakaaslase Tomi ja sõbra Beniga tähistaeva all ööbida ja vältida telki. Vaade oli taaskord imeline - taevas mustmiljon tähte, ise lebotamas lõkke kõrval magamiskotis jne. Siiski jõudis mulle kohale öösel pärast 3'e et jube ebamugav on ja ma ronisin autoistme peale, kus oli meeletult pehmem. Pühapäeval siis veel ratast ja veidi ronimist nagu mainitud ja siis tagasi. Arutasime Tomiga, et nagu oleks kuskil laagris - vahepeal õpid ja siis nädalavahetuse veetmiseks on nii palju erinevaid võimalusi. Lihtsalt ole mees ja tee, mis süda lustib. Nii et rutiinist (nagu Sander kahjuks kurtis) siin rääkida ei saa. Rutiinne ei tule kindlasti ka see nädal. Juba on kohal Dave'i kaks sõpra, kes on kuu aega Lõuna-Ameerikas rännanud ja nüüd Denverisse jõudsid. Samuti on kohal Tomi vend, kes lihtsalt külla tuli. Ning homme jõuab meile tuttav Welix, kes on tagasiteel Hawaiilt. Saab päris vahva olema 8kesi 4ses toas. Eks annan siis teada kui kõik see läbi ja värsked elamused sellest kindlasti elamusterohkest nädalast.
Esmaspäeval oli ka esimene lumelaua klubi ja tiimi koosolek, kus räägiti, mis toimuma hakkab jne. Esimene tripp on Oktoobri alguses kohalikule liustikule. Kõlab äärmiselt põnevalt. Vähemalt minu jaoks. Ja tiim hakkab koos trenni tegema (siin on ka kaks treenerit spetsilt lumelaua jaoks) ning võistlemas käima. Võistlemise kohapealt veel kahtlen, sest kui aus olla, siis ei kipu enam üldse võistlema, tänu minevikus olevatele võistlustele aga trenni hakkan kindlasti nendega koos tegema. Kõik on igatahes väga chillid ja lebod jne ning huvituvad lauasõidust. Maru.
Tervis on ka paranenud aga eilne õhtune jalkamäng ei teinud kurgule head. Aga see peaks kähku mööduma ma loodan.Igatahes noored, kasutage võimalusi ja reisige ja käige kasvõi korraks kodust ära, seda parem on hiljem tagasi tulla ja toredaid mälestusi ja kogemusi oioi kui palju.

Mäed, mida on tegelt väga raske normaalselt pildile saada.

Esimene tõus. Tappev täiesti aga pärast seda läks olemine kergemaks.

Lebo.

Lõkkeääres ja valmistume magama.

Jube keeruline oli veel pärast ratast ronida aga sai siiski ära tehtud õnneks.

Ma ei tunne ennast väga hästi.

2006-09-21T14:21:00.000-06:00

Kardan, et hakkan haigeks jääma. Aga üritan mitte.

ver 5.8+

2006-09-19T19:58:00.000-06:00

Suur respektah' läheb selle postitusega kõigile kaljuronijatele, ees otsas hr. Tootsiga (sest ma lihtsalt ei tea teisi, minu puu). Enamasti tuleb see postitus aga piltides, sest keegi tark onu ütles, et pilt on väärt enam kui tuhat sõna. Aga kuna see tundub päris vana ütlus ja ta arvatavasti polnud lugenud veel minu blogi, siis olen ikkagi kangekaelne ja üritan need muljed nädalavahetusest ka sõnadesse panna.
See nädalavahetus oli siis eriline selle poolest, et lõpuks pühiksin enda jalgadelt linnatolmu ja suundusin loodusesse. Olgu kuidas nende ameeriklastega nagu on aga loodus on neil siin lihtsalt suurepärane. Laupäeval oli plaanis kaljuronimise tripp Castlewoodis, Denverist veidi lõunapool. Kirja sai panna ennast 21 nobedamat ja osteloomulik olin ma nende hulgas. Hiljem avastasin, et olin ainuke, kes polnud varem kordagi roninud aga see ei heidutanud mind. Klubi käest sain vajaliku varustuse ja nii me suundusimegi kaljunukkide poole, kus vajalikud rajad olid. Tegemist oli kanjoniga, mille keskel voolas väike jõeke ja seda saatsid mõlemal pool järsakud, mis kui loodud ronimiseks. Sinna on ülespandud oma paarkümmend rada, mis siis tähendab seda, et võta oma köied ja muu kraam ja kinnita need seina külge, sest vajalikud poldid (no tõesti ei tea seda oskussõnavara) on olemas. Ning roni nii mis jaksad. Üles seatud rajad olid 5.8+ ja 5.9b (vist). Võtsin mõõtu selle lihtsamaga ning sain omal nahal tunda kui raske ronimine on. Sain poole peale aga siis tuli ette mingi väike koobas, kust enam üle ei saanud, sest näpud olid nii väsinud. Siiski oli väga pull rippuda isegi 10m peal ja korraks enda alla ja ümber vaadata. Pärast seda olin piisavalt väsinud, et raskemat rada enam mitte proovima hakata. Trippisin niisama kivide ja kaljunukkide vahel ringi ning imetlesin loodust. Paljud kohtasid ka lõgismadusid, mis sealkandis väga tavalised asukad on. Minul kahjuks/õnneks ei õnnestunud neid kohata. Siiski sain veel rapellingut proovida (köiega seinast laskumine SWAT stiilis), mis oli väga kihvt. Üle ääre saamine oli kõige raskem, sest nagu kukuks selg ees kuhugi. Kui juba seinal kõndisid siis oli juba mõnus.
Teine päev oli lihtsalt matkamine Rockie Mountain National Park'is. Kuigi see oli ka väga kihvt, olid enamus emotsioone seotud mägedega ja nende imetlemisega, nii et selle töö jätan vabalt piltidele. Mainida võib vist lihtsalt, et tegemist oli matkarajaga 9000jala kõrgusel, kus rändasime ühe järveni ja tagasi. Ja Rockie'd on väga kivised (nagu ka nimi vihjab). Suuremad elamused olid kitsede ja hirvepullide kohtamine. Samuti oli ka meeldiv näha lund mägede tipus, mis annab ilmselgelt aimu, et hooaeg pole kaugel. Jah, lauahooaeg justnimelt. Sellega seoses nägin ära oma silmaga ka esimese lumesaju, mis oli küll väga väga kerge aga siiski lumi.
Aga kindlasti väärib mainimist ka veidi tubasem tegevus see nädalavahetus - Family Guy uus hooaeg on alanud!! Ja mina näen kõiki asju otse live'na, kohe kui nad välja tulevad. Lisaks veel Simpsonid, American Dad, Lost, CSI jnejne. Nii et kui keegi "siseinfi" tahab siis andke teada. Kõiki ma küll ei viitsi jälgida aga saan alati uurida, mis toimub/toimuma hakkab.
Etterutates võib ka mainida, et järgmine nädal on siin esimene lumelaua tiimi kohtumine ja esimene tripp on Oktoobris kohalikule liustikule. Annab oodata.
Tänaseks aga lõpetan, et asuda oma nr1 tegevuse juurde mis on, ikka ja alati, vahvad koolitükid.
Olge muhedad.

Lõppsihtpunkt, Cub Lake ja lumised tipud.
Errmm, puud ja teavas ja veel puid.
Kohalik staar fotosessioonil.
Käidud ja käimata rajad.
Raskused on selleks, et ....
... neid ületada. Stiilselt!
Vaade kanjonile.
Teravsilmad ehk märkavad neid nukke seal üleval pool. Seal toimuski ronimine.

Maiuspala.

In vino veritas ehk kuidas üle lombi pidusid peetakse.

2006-09-15T23:43:00.000-06:00

Küllaltki väike maja on rahvast täis. Tundub nagu oleks tegemist tühja saaliga mitte kellegi koduga, sest mööblit pole seal üldse - kõik kohad on paksult noori täis. Üle maja kumiseb punkrokk tüüpi muusika ja noored on hoos. Otseloomulikult voolab õlut ojadena ja seda valatakse igale poole välja arvatud kõrist alla. Kõvemad mehed käivad ringi pläskuga, mis kangemat kraami sisaldab. Kõik on äärmiselt lõbusad, purjus ja neiud on väga kenad. Tüüpiline kolledžmuuvi eksole.

Tegelt asjad päris nii ei ole. Need majapeod, kuhu mina olen sattunud (neid on vist tükki kaks või healjuhul kolm) on olnud päris rahulikud. Ainus asi, mis filmidest tõsi on tõik, et rahvast on seal tõesti harilikult palju. Täna tahaksin ma rääkida aga ühest teist tüüpi peost, mis pidavat siin ka väga tüüpiline olema - baari pidu (bar party).

Põhimõtteliselt on tegemist üritusega, kus üks siinsetest korpidest hangib paar koolibussi, üürib mingi koha kesklinnas ja siis hakkab inimesi campusest sinna ja tagasi vedama. Ürituse tõmbenumbriks vist on see, et sisse saab juba siis kui vanust 18 aastat, juua võib aga hea tava kohaselt ikka alles 21'lt. Mõtlesime siis meiegi oma väikse rahvuvahelise põhiseltskonnaga, et kaeme seda üritust ka oma ihusilmaga, pidavat tegu olema ikkagi ju lege peoga. Kui kell oli löönud 2200 ja natuke veel siis otsustasime oma sammud "bussipeatuse" poole suunata. Ja oh seda üllatust kui sinna jõudsime - kari usakaid, kes kõik troppis koos olid ja järgmist bussi ootasid. Kui üks ka lõpuks tuli, siis trügimine, mis algas, ei jäänud üldse alla klubi "Tallinna" avalöögile 1. kooliaasta alguses. Pole siis imestada, et me oma 10-pealise seltskonnaga selle ukse taha jäime. Järgmine kord oli õnnelikum, sest siis tuli korraga kaks bussi ja lippasime ruttu teise bussi juurde enne kui see oli jõudnud uksedki lahti teha. Sättisime ennast ruttu kohtadele ja ainult jälgisime enda ümber toimuvat märatsemist, sest nii võib selle kohta vabalt öelda. Uljamad noormehed üritasid bussi siseneda isegi avatud akendest. Buss tuubiti täis ja algaski sõit ürituse poole. Rahvas märatses ja tagus katust ja kuigi võin vist väita, et olen näinud igast tüüpi pidusid ja isegi läbusid, siis oli juba bussis toimuv päris jahmatav. Õnneks olid meiega koos itaallased, kes neile iseloomikul kombel mõned viisikad laulujupid üles võtsid ja meie osa bussist meeldivamaks muutsid. Veel oli asja juures tore see, et sain sõita ka ehtsa ameerika koolibussiga, täpselt sellisega mida juhib Otto (Simponitest otseloomulikult). Sügava mulje jättis ka sõit ürituseni, sest tee kulges läbi öise linna ja kesklinna osa, ning polnud seda tuledes veel näinud. Lisaks nägin ka skeitparki, mis oli lahti veel hilja õhtul ja suuruse ja kvaliteeti poolest tegi silmad ette Winter Bashi jaoks tehtavale. Heaolu ühiskond; isegi kõigile ekstreemi huvilistele.

Pidu ise oli jama. Tegemist oli mingi suvalise "ägeda" diskourkaga mitte üldsegi baariga (ootasin midagi pubi laadset), kus rahvas ringi hüppas ja tantsis ja nilbitses. Eraldi pääsmega sai ka baarinurka kui olid 21 kus ka vägijooke müüdi. Ülejäänutele müüdi põhisaalis ainult limpsi ja energiajooke. Rahvast oli aga kokku tulnud aga täitsa palju. Kuulsime, et korraldajad ootasid 2000+ inimest, nii et päris kenake seltskond. Tegemist oli ka seda tüüpi ürituse avalöögiga. Kvantiteet oli neil paigas aga kvaliteet... oh, seda kvaliteeti küll. Kergesti ärrituvad neiud ja muidu nõrganärvilised võivad järgmise paragrahvi nüüd julgelt vahele jätta.

Alustame siis kõigepealt neiudest. Parimalt kirjeldas neid prantslanna, kes meie rahvusvahelises vahetusõpilaste seltskonnas on: "koolis käivad nad pidžaamades aga kui pittu lähevad, siis panevad ennast riidesse nagu l*tsid" (üks ühele tema sõnad). Ja eks ta tõsi ole. Koolis käivad kõik nii nagu juhtub aga kui õhtul ringi liikuda, siis näed iga natukese aja tagant tüdrukute seltskonda, kes ennast äärmiselt ülelöönud on ning pittu ennast eksponeerima lähevad. Ja eksponeerima on täiesti õige sõna, sest kui siinsetel tüdrukutel on midagigi näidata, siis seda nad ka teevad. Miniseelik, mis Viru tänaval ekstreemne tundub on siin nii mõnelgi kohustuliku varustuse nimekirjas. Aga kogu see võib meid ühendriikide noormeesteni. Siiamaani tundusid nad lihtsalt väga enesekindlad neiudega suhtlemisel. Ujuvad ligi ja üritavad väga libedad olla. Sellel peol aga läks asi juba kaugemale. Julgemad noormehed ehk siis need kellel oli juba päris palju "julgustust" hinge all lihtsalt lendasid tüdrukutele peale. Lendasid ja kõik. Seda juhtus ka euroopa tüdrukutega, kes meiega koos olid ja olid väga vapustatud sellisest käitumisest. Aga see oli tõesti ka liig. Kuigi mõned kohalikud kaunitarid ei pannud seda väga pahaks, siis siiski arvavad paljud kohalikud, et noormehed siin maal on pehmelt öeldud ülbed. Sellepärast oli põnev näha musti kutte, keda klubis küll väga palju polnud, ja nende taktikat kui sellist. Nad lihtsalt seisid tantsupõranda ääres, tegid paar liigutust, mis neile omaselt hästi välja tuli ja hektega oli kamp blonde tüdrukuid nende ümber - ülejäänud kutid olid kõik lihtsalt nii odavad oma maneeride ja külgelöömisega.

Selle ürituse kanna ma igatahes lihtsalt kogemuse alla, sest midagi ägedat seal küll polnud. Loodetavasti, mida aeg edasi, siis juhtun ka mingi hetk kvaliteet üritusele. Nüüd on aga esimene koolinädal möödas, nii et tegemisi ja kohustusi tuleb aina juurde aga pärast eilset õhtut pole kahju kui nendest pidudest ilma jään, sest nagu öeldud pole nad palju väärt. Kõike ikka mõõdukalt.

Nädalavahetusel lähen aga mägedesse matkama esimest korda ja ka esimest korda elus kaljuronimist proovima. Saab kindlasti väga äge olema ja ootan seda juba huviga.

Tervitused kodumaale.

Esimene peatükk: kuidas Ameerikas tarkust jagatakse.

2006-09-12T21:05:00.000-06:00

Kooliaeg on käes. Kohe päris kooliaeg, mitte see aeg kui ma niisama ringi tatsasin ja siin semi-akadeemilises õhkkonnas kõike teha võisin. Nüüdseks on ained edukalt valitud ning ennast igale poole sisse kirjutatud. Esimene muljetus tuleks kohe teha aabitsate ja muu vajaliku varustuse kohta, mida igal koolijütsil olenemata pikkusest, värvist, jalanumbrist või ajavööndist, vaja läheb. Nimelt tahaks mainida, et siin ranitsa raskuse kohta küll mingit seadust pole - õpikud ja vajalikud raamatud kaaluvad terve tonni. Kui mitte kaks. Samas on nad kaalukad ka sisu poolest, kohtan majandusteadlaste raske kahurväge nagu Smith ("An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations" muidugi nii vol I kui ka II), Keynes ("The General Theory of Employment, Interest and Money") ning vanameister ja kõigi laste suur sõber Marx ("Capital" vol I). Selle aine õppejõud muide vabandas, et me ei jõua kõiki olulisi tegelasi läbivõtta ja paljud raamatud on välja jäänud ning mõnedest kasutame ainult katkendeid. Lisaks on ka veel õpikud. Nagu looduses valitseb harilikult mingi tasakaal kahe erineva oleku vahel, siis eksisteerib see siingi - kui koolikott muutus raskemaks, siis rahakott läks see eest hulga kergemaks. Õpikute eest makstakse meie mõistes hingehinda. Parimad palad olid sinna $140 kanti, nii et nautige head kodumaist aabitsat hea hinnaga. Võttis kohe härdaks kui vaatasin palju tarkust ma kokku ostsin ja mis raha eest.
Koolimajad on puhtad ja korralikud ja seal midagi üllatavat pole sest ega vana hea Universitas Tartuensis ka väga jube polnud (vähemalt mingi osa sellest). Väljaarvatud Daniels College of Business - seal oli raha lõhna tunda juba 100m (pigem peaks vist ütlema 328.08399 jala) pealt. Seest oli kool väga luks ja isegi toolid, millel istusime paneks kadedust tundma nii mõnegi kontoriinimese Eestis. Samuti on kohustuslikuks sisustuseks noored ärituusad, kelle eesmärk on olla täpselt nagu Richard Branson, Donald Trump või Ronald McDonald. Kuigi tunnisolles võid teha vist kõike, mis tahad, sest kerge Starbucksi lürin ja rätsepa istes istumine käib kõik ainult asja juurde. Olen mõelnud Veski soovituse peale mingil peol ammu ammu ühele tüübile - käte peal käia. Õppejõud ise oli aga täitsa asjalik (turunduse õppejõud siis, sest see on ainuke aine, mis mul DCBs toimub), väga pikk praktiline kogemus töötades Samsonite's Euroopa "osakonna" juhina ja muudes firmades, mida ta nüüd õpilastele jagab. Sellist asja naljalt TÜs ikkagi ei leia. Õppejõud sobivad muidu ka oma rollidesse suurepäraselt, sest turunduse õppejõud on endine rahaboss seevastu kui majandusmõtte ajaloo õppejõul on habe kuhu ta meelsasti pobiseb mõnikord.
Nii et siiamaani on kõik veel tore ja lõbus jne, v.a. üks loeng, mis algab hommikul 0800. Täna avastasin, et see saab talve poole päris karm olema, sest talvised hommikud mägedes on teatavasti jahedad (loe: erräigelt külmad). Loengud on 1:50 ja hetkel väsitab veel ära see teaduslik inglise keel. Sõpradega saab hakkama ja võib juba vabalt lobiseda, eks see blog ja meilid kodustele ongi ainus side veel Eesti keelega. No see Dagö plaat ka, sest keegi pole veel mu palvele vastanud.
Kui kõik plaanide kohaselt läeb, siis saab homme liitutud Alpi klubiga ja see nädalavahetus juba esimene matk ja ronimine teha kohalikes mägedes. Kuidagi peab ju keha ka vormis hoidma, milles see nõelterav vaim peituma peab.
Tunnen teile kaasa kaelalangenud sügise pärast, sest siin püsivad ilmad ikka 26-29C juures, vahelduva pilvisusega küll kuigi päikes on tugevas enamuses.

Seniks aga ženkùii.

P.S. Borati täispikk versioon tuleb 3. novembril.

Ma olen Eestist. See on seal Itaalia ja Türgi vahel.

2006-09-10T21:31:00.000-06:00

Esialgu oli veidi imelik kui orientation'il räägiti kultuuri šokist, seletati mõiste lahti ja otseloomulikult anti ka juhised, millise nõustaja pööle pöörduda kui see meid tabama peaks. Siiamaani tundus see naljakas kuni... kuni ma juhtusin lähemalt suhtlema inimestega ühel peol.

Kõik oli tore alguses. Päeval mängisime jalkat, seekord kaks tundi ja enesetunne oli juba palju parem kuid siiski mitte päris hea. Vaja veel trenni teha siin kõrguses. Pärast seda kutsusid paar kutti meid kuhugi peole. Plaanis oli küll mingit filmi vaadata ja rahulikum õhtu teha kuid otsustasime siiski läbi minna ja vaadata, mis toimub. Alguses oli äärmiselt vaikne kuid peagi hakkas inimesi juurde tulema. Üleüldse on siinsed peod rahulikud - inimesed käivad ringi või passivad puntides ja räägivad juttu. Kuskil on ka beiruti laud. Täielikult puudub aga muusika, nii et tundub nagu tegemist oleks mingi vaikse kogemusega. Rahvast tuli kokku siiski päris palju. Pärast mitmendat korda seletamist kus Eesti on hakkas asi juba ära tüütama. Et olukord põnevamaks teha mõtlesin välja jutu kuidas Eesti on Itaalia ja Türgi vahel ning võtsin kasutusele Simonilt õpitud šoti aksendi, sest seletasin et kunagi valitsesid meie maal just nemad - šotlased. Kõik naeratasid ja ütlesid, et see on väga põnev. Kurb oli veidi. Tegelikult ei osanudki täpselt öelda, mis oli, sest see oli naljakas aga ka kurb samal ajal. Lisaks veel häris mind tähelepanu, mille osaks langesid mu kaks inglise sõpra. Otseloomulikult oli tegemist aksendiga. Kõik olid sellest nii vaimustatud. Mina olen juba endale ameerikaliku versiooni külge pookinud, nii et need mõningased kommentaarid, et ma räägin inglise keel juba sama hästi kui ameeriklased ei ole enam kompliment. Peab siis midagi põnevamat hakkama harjutama, sest eesti keelt enam küljes ei ole ja inglise oma on ka rakse jäljendada, vähemalt terve õhtu küll.

Täna sai käidud ka ehtsat ameerika pesapalli vaatamas. Päris põnev oli. Kõik oli küll väga ameerikalik kuid siiski lõbus nagu harilikult spordiüritustel on. Olla kohal ja oma meeskonda toetada. See kord oli omadeks Colorado Rockies kes mängisid Washington Nationalsi vastu. Meie võit 13-9 ja viimast vooru ei lõpetatud ära sest meil oli piisav edu. Tore oli aga ma ei tea, kas ma uuesti pesapalli vaatama lähen, sest ega seal mängus eriliselt midagi ei toimunud, pigem selline rahulik seltskondlik ajaviide.

Homme hakkab kool ja pean professoritega rääkima minema, mis mu kursutest saab. Kohti veel on aga ma pean neile tõestama, et olen läbinud eelnevad kursused oma koduülikoolis. Samas väike maiuspala Simpsonite ja Family Guy sõpradele - alanud on uued hooajad. Just täna ja just 3h tagasi olid eetris uue hooaja tuliuued episoodid kuid kuna meie ühika telekatoas pole veel kaablit sees siis jäid need ära. Aga õige pea... Lisaks olen seda sõltuvust siin levitama hakanud ka oma boksis, nii et nüüd jälgime Family Guy'd kõik koos.

Olge muhedad ja põnevat kooli kõigile.

Mile high club

2006-09-09T15:29:00.001-06:00

Eile sai liitutud just sellise klubiga. Enne kui parema ettekujutlusvõimega inimesed muhelema hakkavad pean mainima, et tegemist oli siiski jalgpalliga. Nimelt pidasime maha esimese jalka lahingu ühika kõrval väljakul. Ja miks just selline nimi? Sest Denver on miili kõrgusel (~1600m), nii et kõik asjad siin on mile high. Ja seda on tõesti tunda - pärast 15min mängu andsid kopsud kõrvetavalt tunda, et õhku pole päris nii palju kui oleks vaja. Eilne mäng Ameerika (+mina) vs. muu maailm lõppes õnnelikult 3-4, 40minutist täiesti piisas. Täna on uus kohtumine araablastega ja loodetavasti peame täna kauem vastu, nii et saab ikka kaks poolaega teha. Üleüldiselt on ka siin asjad väga rahvusvahelised olnud siiamaani. Eile oli meie köögis rahvusvahelisem seltskond kui 'Model UN'is: lisaks tavapärasele Eesti-Inglismaa-Saksamaa seltskonnale veel esindatud Itaalia, USA, Türgi ja Istanbul. Ja köök polegi nii veider koht, sest viimase aja kogunemised on toimunud just köögis mekkides erinevaid rahvuslikke ja peaaegu rahvuslikke toite, lisaks kerge kesvamärjuke ja mõnus seltskond.

Siiamaani on akadeemiline tegevus olnud pausil, sest kool algab alles esmaspäeval. Sinnamaani oleme aega sisustanud linna peal käimisega ja mõningate sündmustega campuse peal (üks õhtu näidati auditooriumis da Vinci koodi + tasuta popkorn ja Dr.Pepper). Täna oli laat, kus kõik õpilasühendused olid esindatud, nii et liitusin lumelaua ja ronimise&matkamise klubiga (alpine club). Muide hr. Tootsile märkuseks kui ta juhtub seda lugema, siis meil on jõusaalis oma ronimissein, mis tundub päris korralik - läbi kahe korruse ja 6-7 erinevat rada/reljeefi, nii et plaanis on ka seda proovida.

Selleks korraks vist ongi kõik, kui teil on küsimusi, siis nagu ikka jätke endast jälg kommentaaride sektsiooni ning võite vabalt jagada ka kodumaised uudiseid, oleks tore kuulda, mis seal toimumas on. Lisaks kui keegi soovib ka mulle kirjutada/joonistada siis minu kohalik aadress on:

Centennial Towers room S 516

1770 S. Williams, Denver

Colorado, 80210

U, S and A

P.S. väikseks silmarõõmuks teile ka mõningaid pilte siit ja sealt, enamasti küll Denveri kesklinnast.

Punctuality is the expression of commitment.

2006-09-05T13:27:00.000-06:00

Täpselt nii kõlas minu ennustus minu esimestest hiina/jaapani õnneküpsisest. Ja miks ma küpsisest räägin? Sest täna tuleb juttu söömisest, nimelt avati täna kooli kohvik, kus saame söömas käia. Minu jaoks on tegemist millegi päris ebaharilikuga, sest ainus sööklakogemus pärineb Tallinna Inglise Kolledžist ja oleks kohatu seda kogemust tänase lõunaga võrrelda. Tegemist on tõelise rootsi lauaga. Vali mida tahad, söö palju jaksad. Suurepärane, eriti ühe näljase eestlase jaoks, sest selline mulje on vist teistele jäänud. Noh, mis teha, Tartus ei ole sellist võimalust valida kõikide erinevate salatite, ameerika traditsiooniliste toitude, hiina toitude vahel. Lisaks on maiustamiseks veel eraldi valik. Nüüd on enamus mu probleemidest lahendatud - tuba on kodune ja süüa saab palju.
Akadeemilise poole pealt nii palju, et täna valisin aineid oma nõustajaga (siin on iga asja jaoks nõustaja). Midagi kindlat veel pole, sest enamus kursuseid olid täis ja nüüd pean professoritega rääkima minema, et nad mind enda kursusele lubaks. Kui kõik läheb hästi saan suht õppekava kohased ained, nii et ülekandmine peaks sujuma. Hetkel valmistutakse minu toas Itaalia vs Inglismaa-Saksamaa-Eesti jalka mänguks aga peame veidi veel harjutama enne kui valitsevad maailma meistrid välja kutsume. Täna hangime endale õige jalka palli ka, siis saab harjutama hakata.
Nägin ühte oravat ka täna. Suurepärane loom, väga targa olemisega.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli eestlane juba kohal.

2006-09-04T18:43:00.000-06:00

Tervitused taas kallid lugejad. Esiteks tahaks alustada väikese tagasivaatega oma tegevusele siinses interneti keskonnas, sest kui aus olla mu eelmine postitus ei olnud midagi erilist väärt. Tänud Sandrile suurepäraste kommentaaride eest tema enda blogis ning austusest tema ja teiste lugejate vastu ostustasin selliseid jooksu pealt tehtud poolikuid sissekandeid enam mitte teha.
Niisiis, elu siin hakkab saavutama juba mingit teatud rütmi. Kuigi olen oma toakaaslastega koos olnud vaid mõne päeva moodustame me täitsa toreda seltskonna ja leiame tihti mõnusat tegevust. Eile avaldus see muheda jalutusega campusel ning sellelt retkelt on pärit ka juuresolevad pildid. Kuigi tegemist ei ole väga suure alaga veetsime siiski mõnusad 3 tundi ringi lonkides ja ei suutnud siiamaani ära imestada kui hingematvalt ilusa kohaga on tegemist - mõnusad rajakesed keset väikest parki, mida ehivad erinevates toonides lilled ja taustks mäed loojuva päikesega. Hulgaliselt plusspunkte minu silmis tõid juurde ka oravad, keda siin päris palju ringi liigub. Äärmiselt sümpaatsed olevused ja nende tarkadest nägudest võib lugeda seda akadeemilist aurat, mis neile külge on jäänud siinsest õppehoonete vahel sebimisest. Kokkuvõttes väga muhe õhtu, eriti kui võrrelda sellega, mis täna on campuse peal toimunud.

Juba hommi algas tormiliselt. Tundsin ennast täna suht mõnusalt hommikul sest olen lõpuks saavutanud normaalse magamisrütmi kuni kõrvu kostusid väga ärevad ameeriklased, kes koridorides ringi askeldasid. Täna oli nende jaoks esimene koolipäev. Tunnid algavad küll 11. septembril kuid see ei takistanud neid meie ukse taga kolistamast täna kella üheksast. Ja asi läks aina hullemaks kui heitsin pilgu aknast välja - nii nurkana tundunud parkimisplats ja ühikas olid täitunud igat värvi kujudega, kes kõik ringi sebisid. Lisaks oli väga raske kahe silma vahele jätta nende autosid, suuri suuri autosid. Ameeriklastel on mingi kinnisidee suurusega, sest kõik asjad on tohtud. Padi ja tekk mille ma endale siit pidin hankima tunduvad hiiglaslikud, sellega saaks katta päris mitu tublit virumaa poega.

Igatahes on kool tundmatuseni muutunud, sest rahulik looduse nurkake on transformeerunud nooruslikust energiast pakatavaks tudengikeskuseks. Ja need olid ainult freshman'id ehk esimese aasta üliõpilased, vanemad saabuvad selle nädala jooksul. Igatahes nüüdseks olen saanud maigu suhu, milliseks see koolielu siin kujuneda võib. Värvikaid kujusid võib kohata igal pool ja raske on neid kõiki üles loetleda. Siiski võib siin ennast natukene võõrana tunda, sest eestlasena on ennast raske seostada selle kultuuriga, sest seoseid on meil päris vähe. Inglased kasutavad oma jalka ja kriketi kogemusi, et sisse sulada ja teistele muljet avada. Muide on minu toas kõik suured jalka fännid ja plaanivad liituda kohaliku tiimiga, nii et tüübid nagu Priit ja Sander tunneksid ennast nagu kodus. Eriti Sander, sest Tom (mu toakaaslane) on metsik Chelsea fänn (isegi tema tekikott ja padjapüür lähevad teemasse). Mul on plaanis liituda kohaliku alpinismi ja "mägede" klubiga, et võimalikult palju matkamas ja väljas käia.

Suhtlemine siinsetega on siiski päris väsitav, nii et oma pelgupaik on vahelduseks päris hea. Selleks olen siiamaani kasutanud Dagö plaati, sest päris hea on midagi kodust kuulata. Peale muusika ja nende kirjatükkide pole ju siin midagi, mis mind eesti keelega seoks, nii et kui te tahate siis ma oleks väga tänuväärne kui keegi paneks kuhugi üles mingit eesti muusikat. Palun. Hetkel soovitan kõigile, eriti välismaal õppijatele Dagö - Maantee. Suurepärane lugu, kuidagi kirjeldab olukorda ja lubab neil, kellel on see kogemus, seda hinnata (v.a. see et see räägib tüdrukutest). Igatahes olge tublid ja nautige pilte. Tänaseks ma lõpetan aga mõtlen midagi toredat välja ja sean selle siia üles.

Cheers!

Edasi Kentuki lõvid! (ehk tegudele)

2006-09-03T16:52:00.000-06:00

Niih, väga palju aega polegi möödas eelmisest postitusest aga päris palju on toimunud (õnneks). Kohale on jõudnud kaks inglise kutt, Tom ja Dave. Täitsa naljakad vennad ja arvata võib et nendega saab veel lõbus olema. Eile oli väga tihe päev sest oli esimene orientation ja kõik vahetusõpilased kogunesid kokku. Kava oli päris tüütu, sest enamik asju mul vaja ei läinud sest olen siin nii vähe ja jäi selline mulje et kõik upub bürokraatiasse ja paberitöösse. Aga huvitavat rahvast on siin koos päris palju, kõige rohkem Itaaliast ja Jaapanist (või noh aasiast ütleme) aga kuni Qatarini välja. Norra hoiab oma lippu kõrgel suurepärase naissoost esindajaga aga ülejäänud on küllaltki silmapaistmatud. Itaalased on täiega naljakad, sest neid on päris palju (6-7) ja nad räägivad palju itaalia keelt vaheldumisi inglisega nii et aksent on väga tugev ja naljakas.

Pärast kohustulikku osa läksime omal käel italiaanodega linna peale ja päris naljakas oli. Igtahaes sellest on nüüd natuke aega möödas ja tegemist on olnud küllalt nii et ei teagi millest kirjutada. Pluss olen siin koguaeg inglisekeeles suhelnud ja nüüd hakkavad juba veidrad tunduma need eesti keelsed vahepalad siin netis. Täna dekoreerisin toa ka ära veidi selliseks nagu tartus oli (pildid) lisaks veel täissuuruses Eesti lipp ja kohvrid pakkisin lahti.

Kuidagi raske on hetkel midagi asjalikku öelda nii et jätan tänase sissekande sinnapaika. Kui küsimusi või soove või muid asju on siis ikka kommenteerige julgelt eks ma üritan oma mõtteid koguda ja mingi asjalikuma kirjatükiga ka ühele poole saada, sest loota on, et nüüd on asju toimumas ja on ka millest rääkida. Ehk. Tänan ka Hardit asjaliku nõuande eest ja nüüd on kommenteerimine vaba kõigile mitte ainult liikmetele.

Ja need pildid on muide Denveri kesklinnast, kus eile jalutamas käisime.

Koik koik on uus septembri kuus

2006-09-01T11:41:00.000-06:00

Uus paev ja rohkem uusi muljeid. Siiski pean kurbusega tunnistama et siiamaani ei ole veel midagi hoogsat toimunud, arvatavasti selleparast istungi taaskord samas raamatukogus (see on Penrose Library, olen nyydseks juurde oppinud) ja sama arvuti taga. Eile kaisin campust omal kael avastamas. Koht on aarmiselt kena, meenutab mingit parki, kus on suureparaselt pygatud roheline rohi, lugematul arvul puid mille vahel looklevad punastest kividest teed punastest tellistest majade vahel. Lisaks veel poosaid, lilli, fontaane ja tiike kus kasvavad vesiroosid ja kesteabmisveetaimed veel. Puude puhul on asi lihtsamaks tehtud, sest iga isendi peal ilutseb silt, mis tyybiga tegemist on. Ilmad lisavad veelgi positiivseid emotsioone, sest temperatuur jaab kuhugi 28C juurde ja kohalikud on roomsad sest enam ei ole nii kuum nagu nadala alguses olevat olnud. Toredatest kohtadest campuse peal avastasin veel Gaylord avenue, kus asetsevad ka Gaylord apartments jne. Alguses oli kyll vaga lobus aga ju need on lihtsalt minu vaiksed roomud siin uues kohas. Siiamaani kimbutab aga reisivasimus ja ajavahe annab tunda. Une-mati ei saa kohe yldse aru millal ta tulema peab ja mida tegema, selleparast istusingi tana hommikul juba kell 0600 yleval ja hakkasin Family Guy'sid vaatama oma arvutist. Tutvusin ka oma esimese boksi kaaslasega kelleks on 25.a Benjamin saksamaalt. Tana peaks joudma ka kaks inglise kutti, kes ylejaanud boksist sisustavad, yks minu toas ja teine Benjaminiga. Homme peaks siis tegevus pihta hakkama ja mu esimene tutvustav orientation olema, siis saab vist paremini aru mida, kus ja kuna ja kuidas tegema peab. Ehk siis leian ajale ka veidi paremat praktilist kasutust kui lihtsalt ringi tiksuda.

Kohal (ja siia joudmine)

2006-08-31T12:22:00.000-06:00

Lopuks olen siin kuhu tahtsingi valja jouda - Denver, Colorado ja aeg on hakata tegema esimest korralikku postitust. Olen jalginud ka oma suure eeskujude Sandri ja Kadri bloge (kellest Kadri on eriti usin olnud) ning neil tundub asi paris hasti toimivat. Hetk tagasi astusin sirge seljaga mingi raamatukogu uksest sisse ja esimese arvuti taha ja netti. Aga peaks vist veidi detailsemalt kasitlema ka oma siiajoudmist nii palju kui midagi markimisvaarset meeles on.
Asi sai alguse oma kodust kell 04.15 hommikul, kus arkasin ja vastumeelselt tousin. Joudnud lennujaama ootasid seal kl 05.00 kaks unist kui vaprat nagu - Marek ja Priit olid tulnud hyvasti ytlema (suur rispektah' neile selle eest). Labisin valutult passikontrolli ja lehvitasin viimast korda isale ja Mariliisile. Istunud maha varava 6 ette tegin esimese katsetuse avada oma elektrooniline paevaraamat, nii palju siis sellest sest lennujaama wifi ei tahtnud mu arvutiga sobrustada. Jain tuimalt passima poleeritud kiviporandat kui korvakostus raadio - kaimas oli vist emo roki edetabel, sest kolasid paljud nukrad rokiklassikud, koike seda kroonis Queeni Show Must Go On. Kihvt. Onneks lennuki peale kuulsin juba lobusaid latiino rytme ehk siis vana head lambaadat. Helsingi oli puhas ja vaike kodune lennujaam kus ootasin 1+1h sest mingi tehniline kala oli. Siis joudis kord Heathrow monstrumini. Suur ja veidike vasinud olemisega lennujaamas paistsid vastu enamasti hallid toonid. Teretulemast 6h passimist tax free tsoonis. Taaskord vedas wifi mind alt koos mu laptop akuga mis 100% laetult annab mulle "tervelt" 45min kasutusaega. Kuna see lobu sai kahku otsa siis kuulasin muusikat vedelesin toolidel. Kerge eine turgutas ja leidsin ka neti puntki kus 2 naela eest joudsid koju meili saata ja oma blogi avada. Lennukis oli juba mugavam istuda, koik need 9h. Onneks oli vaike telekas eesistmes ja sain valida erinevaid kanaleid, mida vaatada. Otsustasin Over The Hedge'i ja Dodgeball'i kasuks (millest viimane on siiski liiga kurjalt naljakas, eriti kui mitte midagi teha pole ja puruvasinud oled). Lennujaamast votsin takso ja yritasin voimalikult kiirelt oma yhikasse jouda (siiski yks kallimaid taksosoite mis kunagi teinud olen). Parast kerget sebimist paberitega voisin oma toas voodisse viskuda olles olnud yleval 26h (1.5h sain ka lennukis tukkuda aga ega see eriline kergendus polnud). Tana on juba uus paev ja milline veel - paike paistab ja sooja on veidi alla 30 kraadi. Raagitakse et tana on onneks mitte nii palav kui nadala alguses. Sellega siis piirduvad minu esimesed muljed. Lahen jalutan nyyd campuse peal edasi ja uurin mis siin naha on. Mingid asjalikumad yritused algavad alles homme ja koolitoo vist esmaspaeval.
Vot nii on lood siin pool sood/lompi.

tripil

2006-08-30T06:33:00.000-06:00

Hola! minu esimene post oma tutikas e-kirjas. Istun hetkel heathrows avalikus kioskis seega ei hakka pikalt jahuma, siiski tahtsin teha oma esimese postituse ikkagi reisipealt, siis on ehtsam tunne. Lopuks joudsin ka nii kaugele et toesti sain netti vaatamata labielamistele (kell on 15.30 eesti aja jargi aga ma olen juba yle 11h yleval nii et elamusi muljeid juba on) aga koigest pikemalt kui olen ennast oma uues kodus sisse seadnud ehk siis arvatavasti paari paeva parast.