fin

Kool on läbi, vaheaeg on läbi, seiklused on läbi, "fun" on läbi jne. Tänase hommikuga jõudis kätte minu viimane päev Põhja-Ameerikas.
Nagu varem mainitud, sai vaheaeg veedetud Whistleris ja viimased 5 päeva seal sõidetud. Mägi oli suur ja vahva aga ilm polnud päris see, mis Colorados. Siiski sõidurõõmu kui palju. Sai see hooaeg päris palju sõidetud aga täpse numbri jätan hetkel enda teada.
Ma parem ei hakka mingeid kokkuvõtteid enam tegema, sest kõike seda, mis toimunud ja mis kogetud, on veidi liiga palju, et siin nüüd mingite pärlitena kirja panna.
Ütlen lihtsalt, et tore oli ja kunagi tahaks tagasi. Hetkel vaja aga edasi liikuda, sest mind ootab ees Vancouveri lennujaam ja pikk reis koju. Ligikaudu 28 tunni pärast (kui kõik sujub ja läheb plaanide kohaselt) peaks juba nägema Tallinna imelist kilukarbi vaadet ja kõike seda, mis 7 kuu eest maha jäi.

Rispekt

Kanada

Istud 25h autos ja oledki kohal. Kõik on kuidagi nii... mitte ameerikalik.
Tuleb välja, et Whistler/Blackcomb on kümnendat aastat järjest parim keskus kogu Põhja-Ameerikas.

Kiire postitus kogu koolitöö vahepealt.

Neljapäeval sai natuke möllu tehtud kesklinnas, kerge istumine siin ja kerge pidu seal. Kõik, kes tahtsid, said tsau öelda.

Reede ja laupäeva sõitmas. Siiski väikse püandiga: laupäeval sai suuska proovitud. Sõbraga otsustasime, et teeme kerge vahetuse ja nii saigi suuskadega mäest alla liueldud paar korda ning tema omakorda minu lauaga. Vahva oli proovida suuski mäe peal, sest ei mäletagi enam millal oli viimane kord kui mäele suuskadega sai mindud. Tuli igatahes täitsa normaalselt välja ja isegi sinised rajad polnud mingi probleem.

Nüüd täitsa akadeemilisel lainel. Vaja sebida kõikvõimalike asjadega, nii et hetkel päris kiire. Homme hakkan juba pakkima.

Raske on vastata küsimusele, "kas ma ootan kojuminekut" kui kõik käivad juba suviselt riides, sest ilmad on nii head aga silmapiirilt paistavad need nüüdseks juba nii kodused lumised mäetipud.
Selline oli minu viimane vaade mäele, kus olen harjunud iga nädalavahetus käima.

Teema

Nii ta siis läbi saigi, minu hooaeg. Selle nädalaga jõudis kätte minu mitte ametlik hooaja lõpetamine, kuid õnneks täitsa lõpu vääriline, sest ilma igasuguse valehäbita võin öelda, et tegemist oli ühe parima parima nädalavahetusega üldse kui olen sõitmas käinud.

Neljapäeva pärastlõunal sai alustatud 7h sõitu edela Koloraadosse, et lõpuks näha millised need mäed seal pool on. Väga kihvtid olid. Reedel sõitsime WolfCreek'is, mis tuntud kui "parim lumi kogu Colorados", sest eelmine aasta olevat seal kokku sadanud maha 465" lund. Ootused olid kõrged aga ma ei pidanud pettuma. WolfCreek on arvatavasti kõige kihvtim koht, kus kunagi sõitnud olen. Mägi oli küll siinsete standardite järgi väike kuid ei olnud kohta, kus poleks olnud puudrit. Iga viimane kui laskumine oli ainult selles pehmes valges asjas. Lisaks sai veel laskutud ka KnifeRidge'ilt, mis oma nime vääriline, sest laua alla panekuks on nii 1.5m ruumi ja et näha kuhu minek on, siis on vaja suht nuki peale minna ja alla vaadata. Võttis jala värisema küll kui esimest korda oli vaja "sisse hüpata". Igatahes iga viimne kui laskumine oli omamoodi vinge, nii et pole mõtet üritada seda kõike kirja panna.

Järgmine päev ei olnud mitte vähe parem - elu esimene backcountry cat trip, kohaks Silverton ja El Diablo ridge. Kass viis meid üles igale poole, kus leidus värsket puutumata lund. Pikad liuglemised puutumata lumel, kust ei puudunud ka võimalus jätta esimene jälg ning täitsa korralikud dropid. Esimest korda sai tehtud selline 15 kuni 20 jalane drop. Hiljem veidi väiksemaid ka takka järele. Igatahes see nädalavahetus oligi teema. Nüüd võin öelda, milline on minu unistuste päev lumel ja kus ja kuidas tahaks sõitmas käia. Backcountry!

See nädalavahetus sai ka esimest korda mäel käidud oma uue lauaga mille kasutatuna ostsin - Burton Custom 162. Ideaalne paudri pill minu jaoks. Nii palju veel varustusest, et nüüd sain aru, miks mõned inimesed nii tihti oma varustust uuendavad - kulub teine. Minu lustimise käigus siin on purunenud mu kindad, jopes on paar auku, üks katkine kiiver, saapad on pehmed, sidemed on katki ja laua põhi on kui väike miiniväli. Ja ma tõesti olen üritanud korralikult käituda oma varustusega; mis liigub see kulub.

Nüüd edasi: 3 päeva koolis, 2 eksamit, 1 väga mahukas meedia lõpuprojekt, pakkimine, vaheaja reis Kanadasse Whistler/Blackcomb'i ja siis koju. Ja ongi kõik.

Kodus tagasi olen laupäeval, 24. märtsi varavara hommikul, kell 00.10.