Special guest star: Welix 'The Tank' Klaas

Tere kõik väikesed ja suured sõbrad!

Mina olen oma pika "Tööta ja Reisi" programmiga lõpusirgel, kuid tegin paaripäevase peatuse Denveris, Mihkli ühikatoas, ja sain väga erakorralise privileegi õiguse - teha külalississekanne tema blogi.
Päevad ja õhtud on olnud vägagi lõbusad... täis uusi kirevaid kogemusi, värvikaid elamusi, lõbusaid juhtumisi, meeleolukaid tegevusi.
Kogesin seda kurikuulsat usa majapidu hiiglaslikuõlletünni(cake), politsei ja kiirabiga... kuid ka korbipeol jõudsime siinse kirju rahvusvaheliseseltskonnaga ära käia. Ning eilne päev mööduspisikeses linnakeses nimega Boulder, kus oli käimas laadataoline üritus. Seal saime esimesed triibulisedbatuudi peal, kahe posti vahele kinnitatud kummiga,põrgates. Ikka päris vinge. Ja tegevust oli muudki. Jaüldse on see Colorado kant täiesti maaliline, nagu ka eelnevatest sissekannetest võib välja lugeda. Minul oli igal sammul midagi uut ja huvitavat ning Mihkel tegi giidina üpris head tööd.. teel tagasi tartusse jääb hinge närima vaid kadedusenoot. Kuna see kirjutamine ei tundu niiväga minu rida olevat, siis jätan kõik edaspidise Mihkli hooleks. Olge mõnusad ja rippuge vabalt.

Minge minema!

Tõesti, minge Tartust minema! Nüüd kus shokeeriv algus on tehtud, siis võin ka lähemalt selgitada, et mitte täielik ülbik tunduda. Inimesed, käige maailmas ringi! Lihtne öelda aga raske teha mõtlevad mõned aga nii see ka päris pole. Mingeid võimalusi avaneb kindlasti kuhugi minna. Pole oluline täpne eesmärk mida tegema, peaasi, et kuhugi kuhu mõte on uidanud aga füüsiliselt pole kunagi kohale saanud. See mõte ja soovitus sai täpsema kuju see nädalavahetusel, kui oli järjekordne matk; seekord Penitente kanjonisse, mis küllaltki Colorado lõuna piiri ääres. Kuna reis algas 0730, siis otseloomulikult otsustasin autos tukastada. Silmad uuesti lahti tehes, pidid hing peaaegu kinni jääma - mäed, igalpool, ja kõrged ja lumi. Tuli välja et oleme kuskil kõrgemal kui 2 miili (ehk 3600m) ning sõit viis meid läbi Rockyde. Tõesti, esimene lumi oli maas. Hing läks härdaks seda nähes ja vaikselt juba hakkasin plaanima esimest lauaretke aga sellest veidike hiljem. Igatahes ei hakka seda vaadet sõnadega edasi andma - need keda see eriti ei koti, ei saa sellest eriti aru ja need, kes mind mõistavad selle koha pealt saavad sellest ka ilma sõnadeta aru. Igatahes selliseid mägesid olin varem ainult pildi pealt näinud. Laupäeval jõudsime keskpäeva paiku kohale ja seadsime üles laagri. Pärast seda algasid üritused - kõik võisid valida kas ronimise, matkamise või rattasõidu vahel. Otseloomulikult valisin mina ratta mõlemal päeval. Pühapäeval õnnestus isegi ronida veel ühe korra ja veel üks 5.8 vallutada. Rattarajad olid vägevad, nii vägevad, et Eestist selliseid ei leia; tehniline singletrack üles ja alla jne. Õhtul röstisime hea US&A kombel vahukomme ja proovisin muidki võimalusi kuidas sooja vahukommi süüa (näiteks tehes võileib sokolaadist ja küpsistest ja kuumast vahukommist). Kui oli magamaminekuaeg siis otsustasime toakaaslase Tomi ja sõbra Beniga tähistaeva all ööbida ja vältida telki. Vaade oli taaskord imeline - taevas mustmiljon tähte, ise lebotamas lõkke kõrval magamiskotis jne. Siiski jõudis mulle kohale öösel pärast 3'e et jube ebamugav on ja ma ronisin autoistme peale, kus oli meeletult pehmem. Pühapäeval siis veel ratast ja veidi ronimist nagu mainitud ja siis tagasi. Arutasime Tomiga, et nagu oleks kuskil laagris - vahepeal õpid ja siis nädalavahetuse veetmiseks on nii palju erinevaid võimalusi. Lihtsalt ole mees ja tee, mis süda lustib. Nii et rutiinist (nagu Sander kahjuks kurtis) siin rääkida ei saa. Rutiinne ei tule kindlasti ka see nädal. Juba on kohal Dave'i kaks sõpra, kes on kuu aega Lõuna-Ameerikas rännanud ja nüüd Denverisse jõudsid. Samuti on kohal Tomi vend, kes lihtsalt külla tuli. Ning homme jõuab meile tuttav Welix, kes on tagasiteel Hawaiilt. Saab päris vahva olema 8kesi 4ses toas. Eks annan siis teada kui kõik see läbi ja värsked elamused sellest kindlasti elamusterohkest nädalast.
Esmaspäeval oli ka esimene lumelaua klubi ja tiimi koosolek, kus räägiti, mis toimuma hakkab jne. Esimene tripp on Oktoobri alguses kohalikule liustikule. Kõlab äärmiselt põnevalt. Vähemalt minu jaoks. Ja tiim hakkab koos trenni tegema (siin on ka kaks treenerit spetsilt lumelaua jaoks) ning võistlemas käima. Võistlemise kohapealt veel kahtlen, sest kui aus olla, siis ei kipu enam üldse võistlema, tänu minevikus olevatele võistlustele aga trenni hakkan kindlasti nendega koos tegema. Kõik on igatahes väga chillid ja lebod jne ning huvituvad lauasõidust. Maru.
Tervis on ka paranenud aga eilne õhtune jalkamäng ei teinud kurgule head. Aga see peaks kähku mööduma ma loodan.Igatahes noored, kasutage võimalusi ja reisige ja käige kasvõi korraks kodust ära, seda parem on hiljem tagasi tulla ja toredaid mälestusi ja kogemusi oioi kui palju.

Mäed, mida on tegelt väga raske normaalselt pildile saada.

Esimene tõus. Tappev täiesti aga pärast seda läks olemine kergemaks.

Lebo.

Lõkkeääres ja valmistume magama.

Jube keeruline oli veel pärast ratast ronida aga sai siiski ära tehtud õnneks.

Ma ei tunne ennast väga hästi.

Kardan, et hakkan haigeks jääma. Aga üritan mitte.

ver 5.8+

Suur respektah' läheb selle postitusega kõigile kaljuronijatele, ees otsas hr. Tootsiga (sest ma lihtsalt ei tea teisi, minu puu). Enamasti tuleb see postitus aga piltides, sest keegi tark onu ütles, et pilt on väärt enam kui tuhat sõna. Aga kuna see tundub päris vana ütlus ja ta arvatavasti polnud lugenud veel minu blogi, siis olen ikkagi kangekaelne ja üritan need muljed nädalavahetusest ka sõnadesse panna.
See nädalavahetus oli siis eriline selle poolest, et lõpuks pühiksin enda jalgadelt linnatolmu ja suundusin loodusesse. Olgu kuidas nende ameeriklastega nagu on aga loodus on neil siin lihtsalt suurepärane. Laupäeval oli plaanis kaljuronimise tripp Castlewoodis, Denverist veidi lõunapool. Kirja sai panna ennast 21 nobedamat ja osteloomulik olin ma nende hulgas. Hiljem avastasin, et olin ainuke, kes polnud varem kordagi roninud aga see ei heidutanud mind. Klubi käest sain vajaliku varustuse ja nii me suundusimegi kaljunukkide poole, kus vajalikud rajad olid. Tegemist oli kanjoniga, mille keskel voolas väike jõeke ja seda saatsid mõlemal pool järsakud, mis kui loodud ronimiseks. Sinna on ülespandud oma paarkümmend rada, mis siis tähendab seda, et võta oma köied ja muu kraam ja kinnita need seina külge, sest vajalikud poldid (no tõesti ei tea seda oskussõnavara) on olemas. Ning roni nii mis jaksad. Üles seatud rajad olid 5.8+ ja 5.9b (vist). Võtsin mõõtu selle lihtsamaga ning sain omal nahal tunda kui raske ronimine on. Sain poole peale aga siis tuli ette mingi väike koobas, kust enam üle ei saanud, sest näpud olid nii väsinud. Siiski oli väga pull rippuda isegi 10m peal ja korraks enda alla ja ümber vaadata. Pärast seda olin piisavalt väsinud, et raskemat rada enam mitte proovima hakata. Trippisin niisama kivide ja kaljunukkide vahel ringi ning imetlesin loodust. Paljud kohtasid ka lõgismadusid, mis sealkandis väga tavalised asukad on. Minul kahjuks/õnneks ei õnnestunud neid kohata. Siiski sain veel rapellingut proovida (köiega seinast laskumine SWAT stiilis), mis oli väga kihvt. Üle ääre saamine oli kõige raskem, sest nagu kukuks selg ees kuhugi. Kui juba seinal kõndisid siis oli juba mõnus.
Teine päev oli lihtsalt matkamine Rockie Mountain National Park'is. Kuigi see oli ka väga kihvt, olid enamus emotsioone seotud mägedega ja nende imetlemisega, nii et selle töö jätan vabalt piltidele. Mainida võib vist lihtsalt, et tegemist oli matkarajaga 9000jala kõrgusel, kus rändasime ühe järveni ja tagasi. Ja Rockie'd on väga kivised (nagu ka nimi vihjab). Suuremad elamused olid kitsede ja hirvepullide kohtamine. Samuti oli ka meeldiv näha lund mägede tipus, mis annab ilmselgelt aimu, et hooaeg pole kaugel. Jah, lauahooaeg justnimelt. Sellega seoses nägin ära oma silmaga ka esimese lumesaju, mis oli küll väga väga kerge aga siiski lumi.
Aga kindlasti väärib mainimist ka veidi tubasem tegevus see nädalavahetus - Family Guy uus hooaeg on alanud!! Ja mina näen kõiki asju otse live'na, kohe kui nad välja tulevad. Lisaks veel Simpsonid, American Dad, Lost, CSI jnejne. Nii et kui keegi "siseinfi" tahab siis andke teada. Kõiki ma küll ei viitsi jälgida aga saan alati uurida, mis toimub/toimuma hakkab.
Etterutates võib ka mainida, et järgmine nädal on siin esimene lumelaua tiimi kohtumine ja esimene tripp on Oktoobris kohalikule liustikule. Annab oodata.
Tänaseks aga lõpetan, et asuda oma nr1 tegevuse juurde mis on, ikka ja alati, vahvad koolitükid.
Olge muhedad.

Lõppsihtpunkt, Cub Lake ja lumised tipud.
Errmm, puud ja teavas ja veel puid.
Kohalik staar fotosessioonil.
Käidud ja käimata rajad.
Raskused on selleks, et ....
... neid ületada. Stiilselt!
Vaade kanjonile.
Teravsilmad ehk märkavad neid nukke seal üleval pool. Seal toimuski ronimine.

Maiuspala.

In vino veritas ehk kuidas üle lombi pidusid peetakse.

Küllaltki väike maja on rahvast täis. Tundub nagu oleks tegemist tühja saaliga mitte kellegi koduga, sest mööblit pole seal üldse - kõik kohad on paksult noori täis. Üle maja kumiseb punkrokk tüüpi muusika ja noored on hoos. Otseloomulikult voolab õlut ojadena ja seda valatakse igale poole välja arvatud kõrist alla. Kõvemad mehed käivad ringi pläskuga, mis kangemat kraami sisaldab. Kõik on äärmiselt lõbusad, purjus ja neiud on väga kenad. Tüüpiline kolledžmuuvi eksole.

Tegelt asjad päris nii ei ole. Need majapeod, kuhu mina olen sattunud (neid on vist tükki kaks või healjuhul kolm) on olnud päris rahulikud. Ainus asi, mis filmidest tõsi on tõik, et rahvast on seal tõesti harilikult palju. Täna tahaksin ma rääkida aga ühest teist tüüpi peost, mis pidavat siin ka väga tüüpiline olema - baari pidu (bar party).

Põhimõtteliselt on tegemist üritusega, kus üks siinsetest korpidest hangib paar koolibussi, üürib mingi koha kesklinnas ja siis hakkab inimesi campusest sinna ja tagasi vedama. Ürituse tõmbenumbriks vist on see, et sisse saab juba siis kui vanust 18 aastat, juua võib aga hea tava kohaselt ikka alles 21'lt. Mõtlesime siis meiegi oma väikse rahvuvahelise põhiseltskonnaga, et kaeme seda üritust ka oma ihusilmaga, pidavat tegu olema ikkagi ju lege peoga. Kui kell oli löönud 2200 ja natuke veel siis otsustasime oma sammud "bussipeatuse" poole suunata. Ja oh seda üllatust kui sinna jõudsime - kari usakaid, kes kõik troppis koos olid ja järgmist bussi ootasid. Kui üks ka lõpuks tuli, siis trügimine, mis algas, ei jäänud üldse alla klubi "Tallinna" avalöögile 1. kooliaasta alguses. Pole siis imestada, et me oma 10-pealise seltskonnaga selle ukse taha jäime. Järgmine kord oli õnnelikum, sest siis tuli korraga kaks bussi ja lippasime ruttu teise bussi juurde enne kui see oli jõudnud uksedki lahti teha. Sättisime ennast ruttu kohtadele ja ainult jälgisime enda ümber toimuvat märatsemist, sest nii võib selle kohta vabalt öelda. Uljamad noormehed üritasid bussi siseneda isegi avatud akendest. Buss tuubiti täis ja algaski sõit ürituse poole. Rahvas märatses ja tagus katust ja kuigi võin vist väita, et olen näinud igast tüüpi pidusid ja isegi läbusid, siis oli juba bussis toimuv päris jahmatav. Õnneks olid meiega koos itaallased, kes neile iseloomikul kombel mõned viisikad laulujupid üles võtsid ja meie osa bussist meeldivamaks muutsid. Veel oli asja juures tore see, et sain sõita ka ehtsa ameerika koolibussiga, täpselt sellisega mida juhib Otto (Simponitest otseloomulikult). Sügava mulje jättis ka sõit ürituseni, sest tee kulges läbi öise linna ja kesklinna osa, ning polnud seda tuledes veel näinud. Lisaks nägin ka skeitparki, mis oli lahti veel hilja õhtul ja suuruse ja kvaliteeti poolest tegi silmad ette Winter Bashi jaoks tehtavale. Heaolu ühiskond; isegi kõigile ekstreemi huvilistele.

Pidu ise oli jama. Tegemist oli mingi suvalise "ägeda" diskourkaga mitte üldsegi baariga (ootasin midagi pubi laadset), kus rahvas ringi hüppas ja tantsis ja nilbitses. Eraldi pääsmega sai ka baarinurka kui olid 21 kus ka vägijooke müüdi. Ülejäänutele müüdi põhisaalis ainult limpsi ja energiajooke. Rahvast oli aga kokku tulnud aga täitsa palju. Kuulsime, et korraldajad ootasid 2000+ inimest, nii et päris kenake seltskond. Tegemist oli ka seda tüüpi ürituse avalöögiga. Kvantiteet oli neil paigas aga kvaliteet... oh, seda kvaliteeti küll. Kergesti ärrituvad neiud ja muidu nõrganärvilised võivad järgmise paragrahvi nüüd julgelt vahele jätta.

Alustame siis kõigepealt neiudest. Parimalt kirjeldas neid prantslanna, kes meie rahvusvahelises vahetusõpilaste seltskonnas on: "koolis käivad nad pidžaamades aga kui pittu lähevad, siis panevad ennast riidesse nagu l*tsid" (üks ühele tema sõnad). Ja eks ta tõsi ole. Koolis käivad kõik nii nagu juhtub aga kui õhtul ringi liikuda, siis näed iga natukese aja tagant tüdrukute seltskonda, kes ennast äärmiselt ülelöönud on ning pittu ennast eksponeerima lähevad. Ja eksponeerima on täiesti õige sõna, sest kui siinsetel tüdrukutel on midagigi näidata, siis seda nad ka teevad. Miniseelik, mis Viru tänaval ekstreemne tundub on siin nii mõnelgi kohustuliku varustuse nimekirjas. Aga kogu see võib meid ühendriikide noormeesteni. Siiamaani tundusid nad lihtsalt väga enesekindlad neiudega suhtlemisel. Ujuvad ligi ja üritavad väga libedad olla. Sellel peol aga läks asi juba kaugemale. Julgemad noormehed ehk siis need kellel oli juba päris palju "julgustust" hinge all lihtsalt lendasid tüdrukutele peale. Lendasid ja kõik. Seda juhtus ka euroopa tüdrukutega, kes meiega koos olid ja olid väga vapustatud sellisest käitumisest. Aga see oli tõesti ka liig. Kuigi mõned kohalikud kaunitarid ei pannud seda väga pahaks, siis siiski arvavad paljud kohalikud, et noormehed siin maal on pehmelt öeldud ülbed. Sellepärast oli põnev näha musti kutte, keda klubis küll väga palju polnud, ja nende taktikat kui sellist. Nad lihtsalt seisid tantsupõranda ääres, tegid paar liigutust, mis neile omaselt hästi välja tuli ja hektega oli kamp blonde tüdrukuid nende ümber - ülejäänud kutid olid kõik lihtsalt nii odavad oma maneeride ja külgelöömisega.

Selle ürituse kanna ma igatahes lihtsalt kogemuse alla, sest midagi ägedat seal küll polnud. Loodetavasti, mida aeg edasi, siis juhtun ka mingi hetk kvaliteet üritusele. Nüüd on aga esimene koolinädal möödas, nii et tegemisi ja kohustusi tuleb aina juurde aga pärast eilset õhtut pole kahju kui nendest pidudest ilma jään, sest nagu öeldud pole nad palju väärt. Kõike ikka mõõdukalt.

Nädalavahetusel lähen aga mägedesse matkama esimest korda ja ka esimest korda elus kaljuronimist proovima. Saab kindlasti väga äge olema ja ootan seda juba huviga.

Tervitused kodumaale.

Esimene peatükk: kuidas Ameerikas tarkust jagatakse.

Kooliaeg on käes. Kohe päris kooliaeg, mitte see aeg kui ma niisama ringi tatsasin ja siin semi-akadeemilises õhkkonnas kõike teha võisin. Nüüdseks on ained edukalt valitud ning ennast igale poole sisse kirjutatud. Esimene muljetus tuleks kohe teha aabitsate ja muu vajaliku varustuse kohta, mida igal koolijütsil olenemata pikkusest, värvist, jalanumbrist või ajavööndist, vaja läheb. Nimelt tahaks mainida, et siin ranitsa raskuse kohta küll mingit seadust pole - õpikud ja vajalikud raamatud kaaluvad terve tonni. Kui mitte kaks. Samas on nad kaalukad ka sisu poolest, kohtan majandusteadlaste raske kahurväge nagu Smith ("An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations" muidugi nii vol I kui ka II), Keynes ("The General Theory of Employment, Interest and Money") ning vanameister ja kõigi laste suur sõber Marx ("Capital" vol I). Selle aine õppejõud muide vabandas, et me ei jõua kõiki olulisi tegelasi läbivõtta ja paljud raamatud on välja jäänud ning mõnedest kasutame ainult katkendeid. Lisaks on ka veel õpikud. Nagu looduses valitseb harilikult mingi tasakaal kahe erineva oleku vahel, siis eksisteerib see siingi - kui koolikott muutus raskemaks, siis rahakott läks see eest hulga kergemaks. Õpikute eest makstakse meie mõistes hingehinda. Parimad palad olid sinna $140 kanti, nii et nautige head kodumaist aabitsat hea hinnaga. Võttis kohe härdaks kui vaatasin palju tarkust ma kokku ostsin ja mis raha eest.
Koolimajad on puhtad ja korralikud ja seal midagi üllatavat pole sest ega vana hea Universitas Tartuensis ka väga jube polnud (vähemalt mingi osa sellest). Väljaarvatud Daniels College of Business - seal oli raha lõhna tunda juba 100m (pigem peaks vist ütlema 328.08399 jala) pealt. Seest oli kool väga luks ja isegi toolid, millel istusime paneks kadedust tundma nii mõnegi kontoriinimese Eestis. Samuti on kohustuslikuks sisustuseks noored ärituusad, kelle eesmärk on olla täpselt nagu Richard Branson, Donald Trump või Ronald McDonald. Kuigi tunnisolles võid teha vist kõike, mis tahad, sest kerge Starbucksi lürin ja rätsepa istes istumine käib kõik ainult asja juurde. Olen mõelnud Veski soovituse peale mingil peol ammu ammu ühele tüübile - käte peal käia. Õppejõud ise oli aga täitsa asjalik (turunduse õppejõud siis, sest see on ainuke aine, mis mul DCBs toimub), väga pikk praktiline kogemus töötades Samsonite's Euroopa "osakonna" juhina ja muudes firmades, mida ta nüüd õpilastele jagab. Sellist asja naljalt TÜs ikkagi ei leia. Õppejõud sobivad muidu ka oma rollidesse suurepäraselt, sest turunduse õppejõud on endine rahaboss seevastu kui majandusmõtte ajaloo õppejõul on habe kuhu ta meelsasti pobiseb mõnikord.
Nii et siiamaani on kõik veel tore ja lõbus jne, v.a. üks loeng, mis algab hommikul 0800. Täna avastasin, et see saab talve poole päris karm olema, sest talvised hommikud mägedes on teatavasti jahedad (loe: erräigelt külmad). Loengud on 1:50 ja hetkel väsitab veel ära see teaduslik inglise keel. Sõpradega saab hakkama ja võib juba vabalt lobiseda, eks see blog ja meilid kodustele ongi ainus side veel Eesti keelega. No see Dagö plaat ka, sest keegi pole veel mu palvele vastanud.
Kui kõik plaanide kohaselt läeb, siis saab homme liitutud Alpi klubiga ja see nädalavahetus juba esimene matk ja ronimine teha kohalikes mägedes. Kuidagi peab ju keha ka vormis hoidma, milles see nõelterav vaim peituma peab.
Tunnen teile kaasa kaelalangenud sügise pärast, sest siin püsivad ilmad ikka 26-29C juures, vahelduva pilvisusega küll kuigi päikes on tugevas enamuses.

Seniks aga ženkùii.

P.S. Borati täispikk versioon tuleb 3. novembril.

Ma olen Eestist. See on seal Itaalia ja Türgi vahel.

Esialgu oli veidi imelik kui orientation'il räägiti kultuuri šokist, seletati mõiste lahti ja otseloomulikult anti ka juhised, millise nõustaja pööle pöörduda kui see meid tabama peaks. Siiamaani tundus see naljakas kuni... kuni ma juhtusin lähemalt suhtlema inimestega ühel peol.

Kõik oli tore alguses. Päeval mängisime jalkat, seekord kaks tundi ja enesetunne oli juba palju parem kuid siiski mitte päris hea. Vaja veel trenni teha siin kõrguses. Pärast seda kutsusid paar kutti meid kuhugi peole. Plaanis oli küll mingit filmi vaadata ja rahulikum õhtu teha kuid otsustasime siiski läbi minna ja vaadata, mis toimub. Alguses oli äärmiselt vaikne kuid peagi hakkas inimesi juurde tulema. Üleüldse on siinsed peod rahulikud - inimesed käivad ringi või passivad puntides ja räägivad juttu. Kuskil on ka beiruti laud. Täielikult puudub aga muusika, nii et tundub nagu tegemist oleks mingi vaikse kogemusega. Rahvast tuli kokku siiski päris palju. Pärast mitmendat korda seletamist kus Eesti on hakkas asi juba ära tüütama. Et olukord põnevamaks teha mõtlesin välja jutu kuidas Eesti on Itaalia ja Türgi vahel ning võtsin kasutusele Simonilt õpitud šoti aksendi, sest seletasin et kunagi valitsesid meie maal just nemad - šotlased. Kõik naeratasid ja ütlesid, et see on väga põnev. Kurb oli veidi. Tegelikult ei osanudki täpselt öelda, mis oli, sest see oli naljakas aga ka kurb samal ajal. Lisaks veel häris mind tähelepanu, mille osaks langesid mu kaks inglise sõpra. Otseloomulikult oli tegemist aksendiga. Kõik olid sellest nii vaimustatud. Mina olen juba endale ameerikaliku versiooni külge pookinud, nii et need mõningased kommentaarid, et ma räägin inglise keel juba sama hästi kui ameeriklased ei ole enam kompliment. Peab siis midagi põnevamat hakkama harjutama, sest eesti keelt enam küljes ei ole ja inglise oma on ka rakse jäljendada, vähemalt terve õhtu küll.

Täna sai käidud ka ehtsat ameerika pesapalli vaatamas. Päris põnev oli. Kõik oli küll väga ameerikalik kuid siiski lõbus nagu harilikult spordiüritustel on. Olla kohal ja oma meeskonda toetada. See kord oli omadeks Colorado Rockies kes mängisid Washington Nationalsi vastu. Meie võit 13-9 ja viimast vooru ei lõpetatud ära sest meil oli piisav edu. Tore oli aga ma ei tea, kas ma uuesti pesapalli vaatama lähen, sest ega seal mängus eriliselt midagi ei toimunud, pigem selline rahulik seltskondlik ajaviide.

Homme hakkab kool ja pean professoritega rääkima minema, mis mu kursutest saab. Kohti veel on aga ma pean neile tõestama, et olen läbinud eelnevad kursused oma koduülikoolis. Samas väike maiuspala Simpsonite ja Family Guy sõpradele - alanud on uued hooajad. Just täna ja just 3h tagasi olid eetris uue hooaja tuliuued episoodid kuid kuna meie ühika telekatoas pole veel kaablit sees siis jäid need ära. Aga õige pea... Lisaks olen seda sõltuvust siin levitama hakanud ka oma boksis, nii et nüüd jälgime Family Guy'd kõik koos.

Olge muhedad ja põnevat kooli kõigile.

Mile high club

Eile sai liitutud just sellise klubiga. Enne kui parema ettekujutlusvõimega inimesed muhelema hakkavad pean mainima, et tegemist oli siiski jalgpalliga. Nimelt pidasime maha esimese jalka lahingu ühika kõrval väljakul. Ja miks just selline nimi? Sest Denver on miili kõrgusel (~1600m), nii et kõik asjad siin on mile high. Ja seda on tõesti tunda - pärast 15min mängu andsid kopsud kõrvetavalt tunda, et õhku pole päris nii palju kui oleks vaja. Eilne mäng Ameerika (+mina) vs. muu maailm lõppes õnnelikult 3-4, 40minutist täiesti piisas. Täna on uus kohtumine araablastega ja loodetavasti peame täna kauem vastu, nii et saab ikka kaks poolaega teha. Üleüldiselt on ka siin asjad väga rahvusvahelised olnud siiamaani. Eile oli meie köögis rahvusvahelisem seltskond kui 'Model UN'is: lisaks tavapärasele Eesti-Inglismaa-Saksamaa seltskonnale veel esindatud Itaalia, USA, Türgi ja Istanbul. Ja köök polegi nii veider koht, sest viimase aja kogunemised on toimunud just köögis mekkides erinevaid rahvuslikke ja peaaegu rahvuslikke toite, lisaks kerge kesvamärjuke ja mõnus seltskond.

Siiamaani on akadeemiline tegevus olnud pausil, sest kool algab alles esmaspäeval. Sinnamaani oleme aega sisustanud linna peal käimisega ja mõningate sündmustega campuse peal (üks õhtu näidati auditooriumis da Vinci koodi + tasuta popkorn ja Dr.Pepper). Täna oli laat, kus kõik õpilasühendused olid esindatud, nii et liitusin lumelaua ja ronimise&matkamise klubiga (alpine club). Muide hr. Tootsile märkuseks kui ta juhtub seda lugema, siis meil on jõusaalis oma ronimissein, mis tundub päris korralik - läbi kahe korruse ja 6-7 erinevat rada/reljeefi, nii et plaanis on ka seda proovida.

Selleks korraks vist ongi kõik, kui teil on küsimusi, siis nagu ikka jätke endast jälg kommentaaride sektsiooni ning võite vabalt jagada ka kodumaised uudiseid, oleks tore kuulda, mis seal toimumas on. Lisaks kui keegi soovib ka mulle kirjutada/joonistada siis minu kohalik aadress on:

Centennial Towers room S 516

1770 S. Williams, Denver

Colorado, 80210

U, S and A

P.S. väikseks silmarõõmuks teile ka mõningaid pilte siit ja sealt, enamasti küll Denveri kesklinnast.

Punctuality is the expression of commitment.

Täpselt nii kõlas minu ennustus minu esimestest hiina/jaapani õnneküpsisest. Ja miks ma küpsisest räägin? Sest täna tuleb juttu söömisest, nimelt avati täna kooli kohvik, kus saame söömas käia. Minu jaoks on tegemist millegi päris ebaharilikuga, sest ainus sööklakogemus pärineb Tallinna Inglise Kolledžist ja oleks kohatu seda kogemust tänase lõunaga võrrelda. Tegemist on tõelise rootsi lauaga. Vali mida tahad, söö palju jaksad. Suurepärane, eriti ühe näljase eestlase jaoks, sest selline mulje on vist teistele jäänud. Noh, mis teha, Tartus ei ole sellist võimalust valida kõikide erinevate salatite, ameerika traditsiooniliste toitude, hiina toitude vahel. Lisaks on maiustamiseks veel eraldi valik. Nüüd on enamus mu probleemidest lahendatud - tuba on kodune ja süüa saab palju.
Akadeemilise poole pealt nii palju, et täna valisin aineid oma nõustajaga (siin on iga asja jaoks nõustaja). Midagi kindlat veel pole, sest enamus kursuseid olid täis ja nüüd pean professoritega rääkima minema, et nad mind enda kursusele lubaks. Kui kõik läheb hästi saan suht õppekava kohased ained, nii et ülekandmine peaks sujuma. Hetkel valmistutakse minu toas Itaalia vs Inglismaa-Saksamaa-Eesti jalka mänguks aga peame veidi veel harjutama enne kui valitsevad maailma meistrid välja kutsume. Täna hangime endale õige jalka palli ka, siis saab harjutama hakata.
Nägin ühte oravat ka täna. Suurepärane loom, väga targa olemisega.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli eestlane juba kohal.

Tervitused taas kallid lugejad. Esiteks tahaks alustada väikese tagasivaatega oma tegevusele siinses interneti keskonnas, sest kui aus olla mu eelmine postitus ei olnud midagi erilist väärt. Tänud Sandrile suurepäraste kommentaaride eest tema enda blogis ning austusest tema ja teiste lugejate vastu ostustasin selliseid jooksu pealt tehtud poolikuid sissekandeid enam mitte teha.
Niisiis, elu siin hakkab saavutama juba mingit teatud rütmi. Kuigi olen oma toakaaslastega koos olnud vaid mõne päeva moodustame me täitsa toreda seltskonna ja leiame tihti mõnusat tegevust. Eile avaldus see muheda jalutusega campusel ning sellelt retkelt on pärit ka juuresolevad pildid. Kuigi tegemist ei ole väga suure alaga veetsime siiski mõnusad 3 tundi ringi lonkides ja ei suutnud siiamaani ära imestada kui hingematvalt ilusa kohaga on tegemist - mõnusad rajakesed keset väikest parki, mida ehivad erinevates toonides lilled ja taustks mäed loojuva päikesega. Hulgaliselt plusspunkte minu silmis tõid juurde ka oravad, keda siin päris palju ringi liigub. Äärmiselt sümpaatsed olevused ja nende tarkadest nägudest võib lugeda seda akadeemilist aurat, mis neile külge on jäänud siinsest õppehoonete vahel sebimisest. Kokkuvõttes väga muhe õhtu, eriti kui võrrelda sellega, mis täna on campuse peal toimunud.

Juba hommi algas tormiliselt. Tundsin ennast täna suht mõnusalt hommikul sest olen lõpuks saavutanud normaalse magamisrütmi kuni kõrvu kostusid väga ärevad ameeriklased, kes koridorides ringi askeldasid. Täna oli nende jaoks esimene koolipäev. Tunnid algavad küll 11. septembril kuid see ei takistanud neid meie ukse taga kolistamast täna kella üheksast. Ja asi läks aina hullemaks kui heitsin pilgu aknast välja - nii nurkana tundunud parkimisplats ja ühikas olid täitunud igat värvi kujudega, kes kõik ringi sebisid. Lisaks oli väga raske kahe silma vahele jätta nende autosid, suuri suuri autosid. Ameeriklastel on mingi kinnisidee suurusega, sest kõik asjad on tohtud. Padi ja tekk mille ma endale siit pidin hankima tunduvad hiiglaslikud, sellega saaks katta päris mitu tublit virumaa poega.

Igatahes on kool tundmatuseni muutunud, sest rahulik looduse nurkake on transformeerunud nooruslikust energiast pakatavaks tudengikeskuseks. Ja need olid ainult freshman'id ehk esimese aasta üliõpilased, vanemad saabuvad selle nädala jooksul. Igatahes nüüdseks olen saanud maigu suhu, milliseks see koolielu siin kujuneda võib. Värvikaid kujusid võib kohata igal pool ja raske on neid kõiki üles loetleda. Siiski võib siin ennast natukene võõrana tunda, sest eestlasena on ennast raske seostada selle kultuuriga, sest seoseid on meil päris vähe. Inglased kasutavad oma jalka ja kriketi kogemusi, et sisse sulada ja teistele muljet avada. Muide on minu toas kõik suured jalka fännid ja plaanivad liituda kohaliku tiimiga, nii et tüübid nagu Priit ja Sander tunneksid ennast nagu kodus. Eriti Sander, sest Tom (mu toakaaslane) on metsik Chelsea fänn (isegi tema tekikott ja padjapüür lähevad teemasse). Mul on plaanis liituda kohaliku alpinismi ja "mägede" klubiga, et võimalikult palju matkamas ja väljas käia.

Suhtlemine siinsetega on siiski päris väsitav, nii et oma pelgupaik on vahelduseks päris hea. Selleks olen siiamaani kasutanud Dagö plaati, sest päris hea on midagi kodust kuulata. Peale muusika ja nende kirjatükkide pole ju siin midagi, mis mind eesti keelega seoks, nii et kui te tahate siis ma oleks väga tänuväärne kui keegi paneks kuhugi üles mingit eesti muusikat. Palun. Hetkel soovitan kõigile, eriti välismaal õppijatele Dagö - Maantee. Suurepärane lugu, kuidagi kirjeldab olukorda ja lubab neil, kellel on see kogemus, seda hinnata (v.a. see et see räägib tüdrukutest). Igatahes olge tublid ja nautige pilte. Tänaseks ma lõpetan aga mõtlen midagi toredat välja ja sean selle siia üles.

Cheers!

Edasi Kentuki lõvid! (ehk tegudele)

Niih, väga palju aega polegi möödas eelmisest postitusest aga päris palju on toimunud (õnneks). Kohale on jõudnud kaks inglise kutt, Tom ja Dave. Täitsa naljakad vennad ja arvata võib et nendega saab veel lõbus olema. Eile oli väga tihe päev sest oli esimene orientation ja kõik vahetusõpilased kogunesid kokku. Kava oli päris tüütu, sest enamik asju mul vaja ei läinud sest olen siin nii vähe ja jäi selline mulje et kõik upub bürokraatiasse ja paberitöösse. Aga huvitavat rahvast on siin koos päris palju, kõige rohkem Itaaliast ja Jaapanist (või noh aasiast ütleme) aga kuni Qatarini välja. Norra hoiab oma lippu kõrgel suurepärase naissoost esindajaga aga ülejäänud on küllaltki silmapaistmatud. Itaalased on täiega naljakad, sest neid on päris palju (6-7) ja nad räägivad palju itaalia keelt vaheldumisi inglisega nii et aksent on väga tugev ja naljakas.

Pärast kohustulikku osa läksime omal käel italiaanodega linna peale ja päris naljakas oli. Igtahaes sellest on nüüd natuke aega möödas ja tegemist on olnud küllalt nii et ei teagi millest kirjutada. Pluss olen siin koguaeg inglisekeeles suhelnud ja nüüd hakkavad juba veidrad tunduma need eesti keelsed vahepalad siin netis. Täna dekoreerisin toa ka ära veidi selliseks nagu tartus oli (pildid) lisaks veel täissuuruses Eesti lipp ja kohvrid pakkisin lahti.

Kuidagi raske on hetkel midagi asjalikku öelda nii et jätan tänase sissekande sinnapaika. Kui küsimusi või soove või muid asju on siis ikka kommenteerige julgelt eks ma üritan oma mõtteid koguda ja mingi asjalikuma kirjatükiga ka ühele poole saada, sest loota on, et nüüd on asju toimumas ja on ka millest rääkida. Ehk. Tänan ka Hardit asjaliku nõuande eest ja nüüd on kommenteerimine vaba kõigile mitte ainult liikmetele.

Ja need pildid on muide Denveri kesklinnast, kus eile jalutamas käisime.

Koik koik on uus septembri kuus

Uus paev ja rohkem uusi muljeid. Siiski pean kurbusega tunnistama et siiamaani ei ole veel midagi hoogsat toimunud, arvatavasti selleparast istungi taaskord samas raamatukogus (see on Penrose Library, olen nyydseks juurde oppinud) ja sama arvuti taga. Eile kaisin campust omal kael avastamas. Koht on aarmiselt kena, meenutab mingit parki, kus on suureparaselt pygatud roheline rohi, lugematul arvul puid mille vahel looklevad punastest kividest teed punastest tellistest majade vahel. Lisaks veel poosaid, lilli, fontaane ja tiike kus kasvavad vesiroosid ja kesteabmisveetaimed veel. Puude puhul on asi lihtsamaks tehtud, sest iga isendi peal ilutseb silt, mis tyybiga tegemist on. Ilmad lisavad veelgi positiivseid emotsioone, sest temperatuur jaab kuhugi 28C juurde ja kohalikud on roomsad sest enam ei ole nii kuum nagu nadala alguses olevat olnud. Toredatest kohtadest campuse peal avastasin veel Gaylord avenue, kus asetsevad ka Gaylord apartments jne. Alguses oli kyll vaga lobus aga ju need on lihtsalt minu vaiksed roomud siin uues kohas. Siiamaani kimbutab aga reisivasimus ja ajavahe annab tunda. Une-mati ei saa kohe yldse aru millal ta tulema peab ja mida tegema, selleparast istusingi tana hommikul juba kell 0600 yleval ja hakkasin Family Guy'sid vaatama oma arvutist. Tutvusin ka oma esimese boksi kaaslasega kelleks on 25.a Benjamin saksamaalt. Tana peaks joudma ka kaks inglise kutti, kes ylejaanud boksist sisustavad, yks minu toas ja teine Benjaminiga. Homme peaks siis tegevus pihta hakkama ja mu esimene tutvustav orientation olema, siis saab vist paremini aru mida, kus ja kuna ja kuidas tegema peab. Ehk siis leian ajale ka veidi paremat praktilist kasutust kui lihtsalt ringi tiksuda.